Praegu on Eestis kolm noort Jaapanist ning ka välisriikides on praegu kolm Eesti noort.
Jõgeval vastutas jaapanlanna käekäigu eest Jõgeva Lions president, Jõgeva Sotsiaalkeskuse ?Elukaar? juhataja Kalle Piiskoppel, teda aitas kirikuõpetaja Valdo Reimanni Rõuges elav poeg Elias Reimann.
Tänab alati kõige eest
Kalle Piiskoppeli sõnul on tegemist piinlikult puhta ja äärmiselt tagasihoidliku neiuga. Tundub, et jaapaanlaste puhul on tegemist vaikimise presumtsiooniga, Erika ei kipu ise rääkima, vaid teeb suu lahti siis, kui tema käest midagi küsitakse. Kui poes käidi ja Erikale pakutati võimalust erinevate kaupade vahel valida, on valik tema jaoks väga keeruline. Söögilauas ei võta ta kunagi midagi ise- kõike tuleb talle pakkuda. Ka kõige väiksemate liigutuste eest tänab tüdruk eesti keeles ja kummardab alati.
Söömiseks kasutab Erika Matsubara Eestis küll nuga ja kahvlit, kuid näha on, et nende vahenditega söömine valmistab neiule raskusi. Kodumaal on ta harjunud sööma pulkadega. Jaapanlanna sööb küll kõike, väga maitsesid talle maasikad ja kala. Juua armastab Erika Matsubara rohelist teed, mida ta ise endale keedab.
Erika tahab oma nõud enda järelt alati ise ära pesta, tal on raske aru saada, miks teised peaksid seda tema eest tegema. Samuti on tüdrukul kombeks jalanõud alati jalast ära võtta, kui ruumi sisenetakse, seda isegi siis, kui teised jalanõudega käivad.
Pelgas hobust ja kassi
Erika Matsubara on pärit Xiro Kushirost, tegemist on põllumajanduspiirkonnas asuva linnaga, kus loomad ei ole harulduseks, ometi pelgas tüdruk pisut hobust ja isegi kassi. Kerget hirmu tunneb Erika ka sitikate ja liblikate ees. Ainuke, kellega Erika Matsubira kiiresti sõbraks sai, oli kodujänes, see loom on neiul ka kodus.
Esimest korda käis Jaapani neiu Eestis saunas, see kogemus oli talle üsna meelepärane. Suurt kuuma tüdruk küll tüdruk ei talu, kuid alumisel istmel kannatas Erika leili vapralt.
Jõgeva ümbrust õpiti tundma peamiselt jalgratastega, sõit meeldib neiule väga ja jalgrattaga sõidab ta hästi.
Erikalt endalt õnnestus kahjuks küll väga vähe teada saada, sest jaapanlanna on inglise keelt vaid ühe aasta, võõrustajad aga ei oska jaapani keelt. Siiski saime neiult teda, et ta alustas kooliteed viieaastaselt, et tal on 13- aastane vend ning tema peamine aeg kuulub õppimisele. Erika vanaema ja vanaisa on aastaid olnud Lions klubi liikmed, tänu neile õnnestus Erikal ka Eestisse tulla.
Jaapanis on õppimine väga tähtis, et elus edasi jõuda ja saada endale amet, millega on võimalik ära elada. Hea töökoha saamiseks tuleb kindlasti ülikooli sisse saada. Ülikooli sissesaamine on keeruline, õppimine ei olegi sedavõrd raske. Naine peab aga valima, kas pühendada end tööle või perekonnale. Traditsiooniliselt on naise jaoks Jaapanis kõige olulisem perekond.
Kalle Piiskoppeli sõnul olid kaks asja, mis neiu silmad särama pani – muusikamasin ja lilleseade, need äratasid Erikas suurt huvi ja äratundmisrõõmu.
Kõige keerulisem on keelebarjäär
Erika on jõgevalastest võõrustajatega käinud vaatamas hobuseid, sõitnud jalgrattaga Laiuse mäele ning Jõgeva alevikku, käidi ka Porkunis. Külastati lasterikast Angela Rehi perekonda, kus piigale väga meeldis. Lastega sõbrunes Erika hästi ning aitas isegi majapidamistöid teha – aknaid pesta ja süüa teha. Ida- Virumaal asuv kaevandusmuuseum meeldis tütarlapsele samuti väga.
Kümme päeva Erikat võõrustanud Põlva Lions klubi liige Väino Kivioja ütles, et kõige keerulisem oli keelebarjäär. Neiu nimelt inglise keelt peaaegu ei räägi. Et Erika saab mõnedest ingliskeelsetest väljenditest siiski aru ja tal oli kaasas ka elektrooniline inglise-jaapani sõnaraamat, saadi kuidagiviisi suheldud.
Enamasti vahetati informatsiooni aga märkide abil. Väike seletav sõnaraamat on neiul ka jaapani-eesti keeles.
Väino Kivioja sõnul olid tüdruku lemmikuks maasikad piimaga, perekond oli tagavaraks varunud ka igasuguseid ?krõbinaid?, kuid need ei äratanud mingit tähelepanu, tüdruk eelistas tavalist maatoitu, kaubaks läks isegi rasvane pekk.
?Tundus, et maaelu on Erikale uudis, kartulite vaost võtmist vaatas ta nagu imeasja,? rääkis Kivioja. ?Ääretult viisakas tüdruk, nagu jaapanlased kõik,? ütles Kivioja. Vaatamata keelebarjäärile oli Kiviojadel Erikaga ääretult hea suhe, kui lahku mindi, nutsid kõik. Väino Kiviojaga käis Erikaga külastamas peamiselt Põlva maakonna ja Lõuna-Eesti turismiobjekte – Suurt Munamäge, Seto Muuseumi ja Piusa liivakoopaid.
Praegu elab Erika Tartus Peeter Kalamehe peres. Kalamees kinnitas, et jaapanlanna klapib väga hästi tema 10-aastase tütrega. Tüdrukutel on koos lõbus ning mõlemate seni vaid aasta inglise keelt õppinud neidude sõnavara on kõvasti täienenud. Kalamees kiitis, et kuigi Jaapani ja Eesti kultuur on väga erinevad, on Erika väga kontakteeruv ja lööb meeleldi kõigis ettevõtmistes kaasa.
Augusti alguses tuleb Erika Matsubara veel paariks päevaks Põltsamaale, kus teda võõrustab Põltsamaa linnapea Jaan Aiaotsa pere.
EVA KLAAS
