Oleme õnnelikud, et meil on neli aastaaega, suurte tulvavete aastail koguni viis, kuid tänavuste talvekuude jooksul kippusid sügis, talv ja isegi kevad aeg-ajalt lausa ülepäeviti vahelduma.
Siin, voortel ja nende vahel, jagus lund ja külmakraade ühtekokku ehk napiks kuuks. Mis lõuna ja kagu pool ning Põhja-Eestis sündis, oli küll pisut teine tera.
Kaunis, kuid lühike muinasjutt
Kes ilmamärke tähele pannud, see teab, et kui kadripäeval õhukegi lumekord maad katab, täitub unistus valgetest jõuludest enam kui üheksakümnel juhul sajast.
Ka tänavune detsember polnud erand: et mardid poris sumpasid ja kadrid lumel tantsisid, jõudiski täisverd talv üsna täpselt pööripäevaks kohale. Looduse ilu võttis ahhetama ja täistuledes kirikuid meenutasid pühade ajal kalmistudki. Kui kõik küünlasüütamise-, kiriku- ja küllasõidud sai üsna turvaliselt ära teha, siis aastalõpu eel läks lugu karmimaks. Ööl vastu 27. detsembrit möllanud tuisk sundis mõistlikku rahvast suurejoonelisemaid rännuplaane korrigeerima. Kes aga mõned tunnid pehmes puhtas lumes sumbata viitsis ja end seejärel toas akna all kohvilaua taga mõnusalt sisse seadis, sai osa tõelisest talvemuinasjutust. Lund tuli ja tuli. Varblasesuurustest räitsakatest jäid mõned märjemad aknaklaasilegi pidama, justkui oleksid kellegi osavad käed neid paberist lõikunud ja sinna kleepinud.
Peagi hakkas aga selgeks saama, et tänavu on talvel plaanis end vaid aeg-ajalt näitamas käia. Aastavahetuseks jõudnud suur sula muutis metsavahelised kehvema katte ja hooldusnumbriga maanteed liuväljadeks, kus polnud enam erilist vahet, kui uued ja turvalised on auto talverehvid. Kohati kadus tormiga elekter. Jõulukuu lõpus sündinud pirakad ja atraktiivsed lumememmed kadusid kevadet meenutava vulinaga kraavidesse-tiikidesse.
Lumepuuder ja pärlid
Kolmekuninga eel kattus maa taas imeõhukese lumekorraga, sulaveepiisad külmusid puuokstel pärliteks ja klirisesid tasahilju tuules.
Pakasehõnguline ja päikseline kolmekuningapäev andis ilmatarkade kinnitusel lootust, et juuli tuleb kuiv ja soe. Sel ajal tuli ette imeilusaid punakas-roosakas-rohekas-siniseid loojanguid. Kui ilm karge, oli taevas poole viie paiku õhtupoolikul küll sügavsinine, aga mitte veel öine. Päev tundus juba mitme kukesammu võrra pikem olevat.
Linnud, kes suure sula ajal söökla unustasid, külastasid seda jälle üsna hoolega.
12. jaanuaril oli pehme ja veel valge talveilm, selgus, et viimane omataoline pikemaks ajaks. Mõnetunnine päikesepaiste taliharjapäeval vihjas, et järgmine suvi pole siiski päris mokas. Vähemalt on seda uskunud vanarahvas.
Enne tõnisepäeva algas kõigil, kel iga ilmaga pikemat või lühemat teed jalgsi kulgeda tuleb, suur libedakõnnitrenn! Autoga liikuda oli isegi mõnevõrra turvalisem, kuid juhtus sedagi, et sõidukist välja astunu end järgmisel hetkel pikali masina kõrvalt või alt leidis – no mitte mingisugust pidamist!
Pilved olid pikalt ja pidevalt madalal ja sealt kallas ehtsat novembrivihma. Tundus, et aastaring on vastupäeva veerema lükatud ja mõte kiskus talveunele nagu tavaliselt enne jõululund…
Jaanuari nädalavahetustel olid Lõuna-Eesti pealinnas parklad täis. Paarid ja pered külastasid muuseume ja näitusi, uitasid poest poodi, kohvikust teise, et see umbmäärane sant suusailm pisutki rõõmsamalt üle elada.
Käidi ka üsna palju üksteisel külas, vaadati koos kohvitades aknast välja ja nenditi, et kole ikka küll.
Pisilinnud mõtlesid ilmselt säästlikult, sest ei tulnud plusskraadidega päevalilleseemneid sööma.
19. ja 20. jaanuariks ennustatud talveuuendus ehk lumi, tuisk ja soliidsed miinuskraadid jäid siiski tulemata, oli lihtsalt veidi kuivem ja selgem ilm umbes poole külmapügalaga.
21. jaanuari päiksetõus üllatas kiire kraadilangusega. Tekkis udu ja puud kattusid koheva härmatisekorraga. Libedatreening jätkus nii kõnni- kui sõiduteedel. Härmailu kadus peagi, kuid pikemaks ajaks jäi eriti just kõnniteedele püsima jää, mis õhutas soome kelke panipaikadest välja tooma.
Üllatused ja loksutamine
Küünlapäeval ja veel mitmel veebruarialguse päeval näitas päike end lausa mitu tundi, mis on samuti hea enne. Tõepoolest, kas napi talve järel tuleb tõesti üle keskmise suvi? Sahvris ärkas talveunest lootusrikas sibul, kuid kevademärkide asemel hakkas küünlakuu hoopis ilma loksutama, ikka pluss ja miinus, lumi ja vihm. 8. veebruaril üllatas pöörane tuisk. Lund puistas taevast, keerutas maast ja katustelt. Järgnes krõbe külm, mille aga ere päike peagi kevadiseks soojuseks muutis.
Sündis ka veebruari soojarekord: 10 plusskraadi läänerannikul! Vastlapäeval jagus lund ja jääd vähemalt niipalju, et liu ära teha sai. Ilm oli päikseline, kuid tuul külmast kaarest.
Ilma liigkiire ja väntsutava loksumise üle, mis kestis terve küünlakuu, hakkasid kurtma needki, kes muidu taolisele kaeblemisele energiat ei raiska. Ja peps toakass, kes muidu meeleldi perenaise jalutama viib, kuulutas ilma sageli koera omaks ja keeldus trepilt kaugemale minemast. Tugev tuul lõhkus jääd, soe ja vihm pehmitasid. Jäid ära nii Saadjärve kui Peipsi ehk Kalevipoja uisumaraton.
Kährikud olid ärkvel ja uitasid ringi. Kust nad said ja mida sõid, teab ehk vaid metsavana. Kuu lõpul leiti siin-seal õitsvaid lumikellukesi.
Nüüd ongi möödas!
Märtsi esimestel päevadel läksid lumikellukesed julgeks ja tihaste hääl enesekindlaks. Plusskraade on mõõdetud tõesti kohati juba kümne ligi ja naistepäeva paiku sündis taas viimase saja aasta soojarekord.
Pajutibud paisuvad iga päevaga kohevamaks, need päris-tibud ehk söögimajakülalised tulid ja tegid oma anumas puhta töö – enam pole tarvis talvevarusid säästa. Saadjärve kandis, küllap mujalgi on lõokesed platsis ja kuulda. Kasemahl liigub, sarapuul on kollased urvad kohevad nagu pudeliharjad.
Võib ju tulla veel nii tuisku kui miinuskraade, aga kui päike nii kõrgelt käib, ei saa asi enam väga hulluks minna!
KAIE NÕLVAK
