Inimesed kärbete taga

Veel ei ole jõudnud esimesed koondamis- ja kärpimishõiked Toompeal vaibuda, kui juba räägitakse uute kärbete võimalikkusest. Nagu ei osanud rahandusministeerium majanduslangust prognoosida, nii ei oska otsustajad ka öelda, kui suureks võib kasvada tööpuudus.

iii

Tegu on justkui arvamismänguga: läheb täppi — ei lähe täppi. Kuid inimesed ei oota valitsuselt dramaatilisi sõnumeid raskest südaöisest kärpimisest ega ka ansiplikku, puru silma ajavat optimismi. Rahvas tahab kaalutletud otsuseid, mis aitaksid kaasa majanduse elavdamisele ja tooksid riigi august välja.

Kui põhitähelepanu on suunatud kärpimisele, tuleb meil majanduskasvu kaua oodata. Siis ei aita isegi püha eesmärgi ehk euro kasutuselevõtt, sest pilt rahapaberil ei taga usaldust riigi vastu ega rahva elujärje stabiilset arengut. Ma ei ole euro vastu, aga igal asjal on oma aeg. Mõne valitsusmehe soov minna ajalukku euro kiire maaletoojana lõhuks meie riiki. Peatähelepanu on kärbetel, aga peaks olema loomisel.

Otsuste nõiaring

Praegused otsused suunavad Eesti majanduse nõiaringi: tegevuskulude ja investeeringute vähendamisega kaob hulk töökohti, vähenevad maksutulud ja tuleb taas kärpida eelarvet. See aga toob kaasa uued koondamised, veelgi väiksemad maksulaekumised jne. Kriis tabab kõiki ühiskonnakihte.

Euroopa Liidus uuendatakse juba mõnda aega majanduskasvu ja tööhõive kava, et suurendada nõudlust, päästa töökohti, investeerida arukalt ja saavutada suurem majanduskasv. Kas ei tundu need eesmärgid risti vastupidised Eestis seatutele?

EL soovitab algatada suuri investeerimisprojekte, mis lööksid mitu kärbest korraga: võimaldaksid rajada suuri objekte, teha seda odavamalt ning hoida ja luua töökohti. Eestis ei tähendaks see ju vaid Tallinna-Tartu maantee ehitamist, vaid ka näiteks hoonete energiasäästlikkuse suurendamist, koolimajade remontimist ning mitmeid olulisi keskkonnaprojekte. Kui aga omavalitsuste tulubaas väheneb, võib tekkida raskusi omafinantseeringuga ja ELi rahad jäävad jälle kasutamata.

Kus on meie kaugemad ülesanded, mis aitavad kaasa struktuursetele muudatustele? Nii, et lisaks tulekustutamisele, mis on niikuinii iga valitsuse ülesanne, suudetakse näha kriisist kaugemale. Selline tegevuskava sisendaks inimestele kindlust, et riik õpib tänastest raskustest. Kindlasti ei vaja me järjekordset arengukava-mulli ega ilukõnet, ammugi mitte veel üht poliitloengut viie jõukama riigi sekka jõudmisest.

Jahtumise vältimine

ELis kaalutakse majanduse elavdamiseks ka mitmeid meetmeid, näiteks sotsiaalmaksumäära alandamist, töömahukate teenuste suhtes kohaldatava vähendatud käibemaksumäära muutmist alaliselt kohandatavaks ja riigiabina antava laenu tavatingimustest madalama intressimäära kehtestamist. Seega soovitatakse jäikuse asemel paindlikkust. Ja seda ei tehta mingis abstraktses ruumis, vaid kõik liikmesriigid arutavad ja otsustavad koos.

Meilgi on maksupoliitilisi ideid käidud välja rohkem kui üks. Neid kõiki ühte patta pannes kõrvale jätta oleks aga lühinägelik. Igaüht tuleks käsitleda eraldi. Näiteks käibemaksu alandamist toidukaupadele, tulumaksu tõstmist teatud piirist, ettevõtete tulumaksu taastamist, maksusoodustust eksportivatele ettevõtetele jne.

EList lähtudes on esmane ülesanne vältida majanduse edasist jahtumist, sealhulgas nõudluse vähendamist ja lööki töökohtadele. Ja ehkki meil räägitakse rohkem käibemaksu tõstmisest riigieelarve täitmiseks, on EL võtnud suuna käibemaksumäära ajutisele vähendamisele, et toetada tarbimist, mis aitab tootmist jätkata ja töökohti hoida. Riigieelarve taandamine pelgalt liitmistehtele olukorda ei lahenda.

Ja lõpuks klassivihast, millest rääkis Jürgen Ligi seoses ettepanekuga tuua vanemahüvitise ülemmäär praeguselt 30 000 kroonilt madalamale. Mina nimetaksin klassivihaks Ligi reformierakondlikult kirglikku toetust avaliku sektori töötajate massilistele palgakärbetele. Jätkates oma hukatusliku õhukese riigi ideoloogia läbisurumist, on poliitikuna muidugi hea rääkida õpetajate, tervishoiu-, sotsiaal- ja kultuuritöötajate, politseinike ning päästeametnike püksirihma pingutamisest. Justkui käiksid eelarvekärped mööda asju, mitte inimesi.

Ehk võtaks toonid maha ja näeks eelkõige inimesi. Oma riigi inimesi. Ja tegutseks selle nimel, kuidas nendesamade Eesti inimestega koos olukorda paremusele pöörata.

iii

Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi saadik

blog comments powered by Disqus