Ingvar Tšizhikov:

Ühistegevus aitas möödanikus Eesti põllumeestel mitmeidki asjalikke ja tulusaid ettevõtmisi korda saata, nüüdseks on ühise asjaajamise võrsed jõudnud ka Peipsi rannikule. Mõned aastad tagasi loodi Peipsiveere Köögiviljaühistu, mille juhatuse esimeheks valiti Vara vallas elav talunik ja ettevõtja Ingvar Tšizhikov.

 Mees usub, et vaatamata paljudele valuküsimustele on paremad päevad Peipsi-äärsete aia- ja põllusaaduste kasvatamisel alles ees. Iseäranis uhke on ta Peipsi rannikul võrsunud sibula üle. 

Millistel põhjustel ja eesmärkidel loodi 2005. aastal Peipsiveere Köögiviljaühistu ?

Mõte sellise ühistu vajalikkusest tekkis kaks- kolm aastat enne ametlikku loomist. Tõuke ühistu moodustamiseks andis tegelikult sibulakasvatamise kultuuri totaalne hääbumine köögiviljakasvataja jaoks ebasoodsa hinna tõttu. Olukord muutus lausa naeruväärseks, sest kilogramm sibulat hakkas maksma 2- 2,5 krooni. Et köögivilja kasvatamine vähegi majanduslikult ära tasuks, sai loodud Peispsiveere Köögiviljaühistu, mis põllu- ja aiapidajatelt saadusi kokku ostab ja nende turustamiseks paremaid võimalusi otsib. 

Kui palju on köögiviljaühistul liikmeid?

Praegu on ühistus kaheksa liiget, kellest üks on firma, ülejäänud füüsilisest isikust ettevõtjad. Igal liikmel on meie koosolekutel üks hääl. Ühistu kaudu saavad aga köögivilja müüa needki, kes sellesse organisatsiooni ise ei kuulu. Jõgevamaalt kuulub praegu ühistusse kaks liiget. Mõistagi peab Peipsiveere Köögiviljaühistu järjest jõudsamalt turgu vallutama ja tõestama enda vajalikkust.  Samuti tuleb veel palju tööd teha ühistu eesmärkide selgitamisel köögiviljakasvatajatele. 

Mis põhjusel ühistu juhtimisel ohjad Teie kätte usaldati?

Kui asutajaliikmed ühistu moodustasid, valiti mind  ühehäälselt juhatuse esimeheks. Kavatsust ühistu etteotsa asuda mul endal polnud, kuid usk meie üritusse ja selle kordaminekusse on tugev. 

Kasvatate ka ise köögivilja?

<span lang=”ET” style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial”>Köögivilja mitte, küll aga mustikaid, mida müün ühistu märgi all. Mul on 0, 7 hektari suurune kultuurmustikapõld. Tänavu valmivad esimesed marjad juuli lõpus, põhilist saaki on aga oodata augustis. Muide, mustika kasvatamine on väga investeeringuterohke ettevõtmine, mis hakkab raha tagasi tooma alles seitsmendal ja kaheksandal aastal. Mustika turustamisega aga väga suuri probleeme pole. 

Missugustes kauplustes, kaubakettides ja toitlustusettevõtetes ühistu Peipsi-äärset köögivilja ja muudki aiakraami realiseerib?

Köögivilja oleme viinud müügiks Tallinnasse, Tartusse ja Pärnusse. Näiteks Tallinnas on Peipsi ümbruskonna köögivili saadaval Toidumaailmas ja Stockmannis ning ka paaris väiksemas poes. Eesmärk on hakata köögivilja turustama ka pealinna restoranides, praegu pean läbirääkimisi. Missuguse tulemuse kõnelused annavad, pole veel teada. Kõik restoranid pole kodumaisest kaubast huvitatud, sest see maksab rohkem. Pealegi ei tea välismaalastest kliendid, kas roogadesse lisatud sibul või tomat on kasvanud Eestis või välismaal. Mõistagi on äris omad reeglid ja restoranidel tuleb ka raha lugeda. Ma püüan aga ennekõike koostöösuhted luua nende restoranidega, kes soovivad toitude valmistamiseks ennekõike kasutada eestimaiseid saadusi. 

Kui õnnestunuks peate osalemist rahvarohketel laatadel, näiteks traditsioonilisel Mardilaadal?

Laatadel osalemine on rahaliselt tasuv ning väärt ettevõtmine ka reklaami silmas pidades, sest võimaldab Peipsiveere Köögiviljaühistut ja tema eesmärke mitmekülgselt propageerida. Tutvustamisel rõhutame pidevalt sedagi, et me turustame vaid Eestimaal kasvatatud köögivilja. Kui mõnda köögivilja meil parajasti saada pole, ei hakka me seda mingil juhul välismaalt sisse tooma. Eestimaise kaubamärgi toimimine on meie jaoks äärmiselt oluline. 

Kuuldavasti on köögiviljaühistul ka oma atraktiivne ja mõnus maskott.

Meie maskotiks on rott nimega Sahvrirott, kusjuures oleme selliseid meeneloomakesi müünud ka laatadel. Kasvatame talus ka küülikuid, kelle naha jääkidest me sahvrirotte valmistamegi. 

Kas köögivilja kasvatamisel Peipsi regiooni erinevates paikades on ka olulisi erinevusi?

Mõneti ikka. Sibulapõlde on rohkem Koljas, Varnjas,  Kasepääl ja Piirissaarel. Jõgevamaal asuv Kasepää vald ja Mustvee linn on saanud aga kuulsaks kurgi ja tomati poolest. Meeksi vallas kasvab aga rohkesti nii sibulat kui ka kurki. Murelikuks teeb aga see, et maadest, mis nõukogude ajal olid Peipsi rannikul sibula ja teiste köögiviljade all, on tänaseks 80 protsenti söötis. 

30. augustil peetakse Jõgeval Eesti esimene küüslaugufestival. Kui palju aga Peipsi ääres küüslauku kasvatatakse?

Siinkandis kasvatatakse ennekõike suveküüslauku, mis kevadeni väga hästi säilib ega lähe kasvama. 

Me teame juba, et Peipsiveere Köögiviljaühistu loomisel mängis märkimisväärset rolli sibul, kuid räägime ka kurgist ja tomatist, mis samuti Peipsi regioonile ja sealsetele elanikele kuulsust toonud.

Tallinna Kaubamaja ja Stockmann võtavad müügiks ka kurki. Tulles aga veel tagasi sibula juurde,  on hea meel märkida, et praegu viime nendesse kaubandusfirmadesse müügiks rohelist sibulat, mille kvaliteeti väga hinnatakse. Vaatamata kõrgemale hinnale on  meie rohelise sibula vastu väga suur huvi.  

Milles siis õieti seisneb Peipsi-äärse sibula fenomen?

 Sibul on saanud kuulsaks oma heade maitse- ja sordiomaduste poolsest. Siinse rohelise sibula teevad suupäraseks maitsvus ja mahlasus, mugulsibula eeliseks on pikaajaline säilivus. Oma võlu on ehk selleski, et Peipsi piirkonna inimesed kasvatavad sibulat peaaegu käsitsi. Memmed ja taadid panevad sellesse töösse oma armastuse ja hoole.

Mainisite memmede ja taatide tähelepanuväärset tööpanust. Kuidas on aga Peipsi ääres lood köögiviljakasvatajatega noorematest põlvkondadest?

 Rõõmu on põhjust tunda sellest, et mitmed keskealised mehed ja naised on hakanud oma eakaid vanemaid köögivilja kasvatamisel aitama, kusjuures mitmeidki on selle valdkonnaga tegelema ergutanud tulude suurenemine. Niisiis pole põhjust öelda, et järelkasvu üldse pole, mõistagi võiks see aga suurem olla.

Karta on aga seda, kui lähema kümne aasta vältel ei teki hinnas kvalitatiivseid hüppeid, puudub noorematel inimestel motiiv jätkata esivanemate ja vanemate põllupidamistraditsioone.

 Kuivõrd  reaalne on uskuda, et Eesti köögiviljakasvatajate paremad päevad on veel ees ?

Kui suvel köögivilja hooajal supermarketitesse minna, võib seal märgata küll Hispaania, Poola ja teiste riikide aia- ja põllusaadusi, mis varutud ennekõike odavama hinna tõttu, võrreldes Eestimaal kasvatud kraamiga. Loodetavasti hakkavad aga tarbijad järjest rohkem hindama eestimaise köögivilja kvaliteeti, tervislikkust ja kasulikkust ja on seda arvestades nõus ka rohkem maksma. Sel juhul suurenevad köögiviljakasvatajate sissetulekud, mistõttu on põhjust öelda, et nende paremad päevad on alles ees.

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus