Taas on nii gümnaasiumides kui põhikoolides pereheitmise aeg. Eksamipalavik on asjaosalistel enamasti põetud ja peoärevusega asendunud.
Selle sagimise ja askeldamise kõrval on siiski juba mahti mõtteid mõlgutada, olnule tagasi vaadata, ka üht ja teist ümber hinnata. “Igal aastal teele tänades lahkume siit…,” laulis teismeline Jassi Zahharov oi, kui palju aastaid tagasi ETV Lasteekraani lauluvõistlusel. Ja nii ongi. Aastad lähevad, aga kõik kordub põlvest põlve. Kooliteel tuleb aeg-ajalt ikka ette nii komistuskive kui liig järske kurve, pahuksisseminekuid õpetajate, koolikaaslaste, iseendagagi. Aga kui tuleb kord sulgeda selle maja uks, kus iga trepp ja nurgatagune tuttav ning mille värvi- ja kriidilõhn kaua ninas, siis on kõik nii armas. Ja saab selgeks, “milleks on vaja koolimaja” (sõnad ikka sealt tulevase ooperisolisti ammusest laulust).
Tänase Vooremaa vahel ilmuvas Jõgeva linnalehes meenutavad hea sõnaga oma endisi klassiõdesid-vendi ja õpetajaid sellekevadised koolilõpetajad. Need lood ja iseloomustused on tõeliselt südamlikud.
Helgeid koolimälestusi kõigile, jäägu need teiega kogu eluks!
