Iga kirves leiab kivi

Viimase klassikaliseks näiteks on Iisraeli poolt terroristideks kuulutatud palestiinlaste arreteerimine ja tapmine nende omal maal, s.t. Palestiinas ? praktika, mis tegelikult vallandaski praeguse konflikti.

Tuletaks meelde, et kõik sai alguse 25. jaanuaril toimunud Palestiina parlamendivalimistest (allakirjutanu viibis neil Euroopa Nõukogu vaatlejana ja pani käe alla dokumendile, mis ütles, et kõik oli korras), mille võitjat Iisrael lihtsalt keeldus tunnustamast ja kihutas sellele üles ka Euroopa Liidu ladviku. Tervikuna ebamääraseks muudetud olukorras ? muud võimud on olemas, ent neil ei lasta tegutseda ? jätkas Iisrael palestiinlaste harjumuspärast käitlemist ning tema sõdurid tapsid 8. juunil Palestiina julgeolekuameti uue juhi. Nagu karta võis, järgnes piirkonnale tüüpiline kättemaksuaktsioon. 25. juunil röövisid kolm Palestiina sissigrupi, millest üht oli varem kamandanud tapetud julgeolekuboss, Iisraeli sõduri ja nõudsid vastutasuna tema vabastamise eest 400 alaealise ja naise vanglatest vabastamist. Toimunust pöördesse läinud Iisraeli vastuaktsioonide hulka kuulus ka Palestiina ministrite ja parlamendiliikmete vahistamine (lisaks neile, kes niigi istusid edasi, s.t. polnud kongist parlamenti saanudki). ÜRO ja EL arusaamatu pealtvaatamine selles olukorras tõi kaasa halvima ? 12.07 röövis Liibanoni organisatsioon Hezbollah piiritsoonis kaks Iisraeli sõdurit ja nõudis nende vastu vangistatud liibanonlaste ja hõivatud Liibanoni territooriumi vabastamist. Alles nüüd “tuli? muul maailmal meelde, et 17 aastat Lõuna-Liibanoni okupeerinud Iisrael oli osanud ka sealt lahkudes enda kätte jätta mõned piirkonnad ja vahistatud vastupanuvõitlejad. Liibanoni sündmuste puänt on aga selles, et pärast USA-meelse peaminister Hariri tapmist veebruaris 2005 õnnestus Läänel saavutada Süüria vägede väljaviimine Liibanonist, mistõttu ka uut valitsust peeti üldiselt läänemeelseks. Alles pärast Iisraeli vägede sissetungi Lõuna-Liibanoni avastati, et valitsuse programmis oli päris selgelt kirjas ka võitlus kõigi vahenditega kogu oma territooriumi vabastamiseks ja oma kodanike vabaks saamiseks ehk see, mida Hezbollah palestiinlaste eeskujul ja nende toetamiseks ka tegema hakkas. Seda enam, et tal oli positiivne tulemus ette näidata ? 2004. a olid Hezbollah ja Iisrael juba vahetanud vange.

Miks Iisrael nii mastaapse rünnaku ette võttis, ei oma ühest vastust. Mõistagi on selge, et kui Iisrael teadnuks ette sõjakäigu läbikukkumist, poleks ta seda alustanud. Ilmselt on vastus Iisraeli seljatoe USA Lähis-ja Kesk-Ida poliitika ? sõda Iraagis ja Iraani surumine ? läbikukkumises, mistõttu loodeti, et Iisraeli uus efektne võit sõjas naabri ühe relvastatud seltskonna vastu toob kaasa vajaliku pöörde ka mujal. Pole ju juhus see agarus, millega Iisraeli propaganda sidus Hezbollah?i Süüria ja Iraaniga, mistõttu võib täna Iisraeli enda jutte aluseks võttes öelda, et ju siis kaotasid Tel Aviv ja tema seljatagune kõigile kolmele! Aga neid kaotusi on veel ? eeskätt maine kaotus maailma silmis, sest tänu telepildile nägid ju kõik Iisraeli põhjendamatult suurt purustustööd (mida mõned Eesti poliitikud kippusid õigustama). USA selge vastutegevus sõjategevust lõpetava resolutsiooni kiireks vastuvõtmiseks ÜRO Julgeolekunõukogus (ilmselt lootuses, et Iisrael parandab oma seisu, ent ka 30000-liseks paisutatud löögirusikas osutus jõuetuks oma maal aastakümneid kogunenud vihaga ükskord õiglus jalule seada tahtvate sisside ees) andis vastupidised tulemused. Ühel päeval oli mainitud Hariri poeg ehk Liibanoni parlamendi enamuse juht Moskvas (ja mitte Washingtonis!). Seejärel kogunesid Beiruti kõigi Araabia maade välisministrid, kes pakkusid välja lihtsa lahenduse ? Lõuna-Liibanoni siseneb Liibanoni enda 15000-meheline armee sedamööda kuidas  Iisraeli väed sealt lahkuvad. Pärast mõningast kõhklust nõustusid sellega suurriigid ja USA järel ka Iisrael, kes oma propagandas paneb praegu pearõhu Hezbollahi eemaldamisele oma piirist ja temalt relvade äravõtmisele. Samas on ÜRO resolutsioonis 1701 kirjas ka vangistatud liibanonlaste ja Iisraeli kahe sõduri vabastamine (viimane on küll esimesest tähtsamaks tehtud, ent see ei muuda asja), samuti on mainitud Liibanoni territoriaalse terviklikkuse taastamine. Mida resolutsioonis siiski pole, on otsused Palestiina territooriumil toimuva kohta. Mis teha, kui suurriigid olid kohe alguses otsustanud need kaks protsessi teineteisest lahutada. Eks näis, kas Iisrael paiskab nüüd kogu vabaneva sõjamasina taas palestiinlaste vastu ja võtab n-ö kompensatsiooni Liibanoni avantüüri läbikukkumise eest või läheb Palestiina riigi ülesehitusprotsess kuidagimoodi edasi.

Toomas Alatalu
Riigikogu liige, Rahvaliit

blog comments powered by Disqus