Hüperaktiivne laps vajab kõige enam stabiilsust

Äsja toimunud Eesti esimesel laste ärevushäireid käsitlenud konverentsil toodi päevavalgele mitu ühiskonda kriitiliselt puudutavat teemat.

Laps käitub agressiivselt, on püsimatu, satub tihti ohtlikesse olukordadesse, ei saa hakkama ei täiskasvanute  ega lastega  suhtlemisel ega suuda keskenduda pooleli oleva tegevuse lõpetamisele, kurdavad õpetajad.

Mida on vanematel sellises olukorras peale hakata? Eriti kui nad pole veel teadlikud, et lapsel võiks olla neurobioloogilise iseloomuga ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoos. Sageli ilmnevad lapse probleemid kooli minnes ja süvenevad klassist klassi. Kõige valusamad on probleemid enne põhikooli lõppu. 31 protsenti koolist väljalangenutest on hüperaktiivsed.

Ühe hüperaktiivse lapse klassijuhataja leidis, et selline  laps peaks kooli vahetama. Pedagoogil  puudusid teadmised, kuidas sellise lapsega hakkama saada. Selle lapse vanemad suutsid kooli ja pedagooge nii palju harida ja mõjutada, et laps sai jätkata õppimist vanas koolis.

Siiski ei saa iga halvasti käituvat last välja vabandada hüperaktiivsusega. “Hüperaktiivsus pole vabandus tihti politseisse sattuva teismelise käitumisele, vaid tõsine neurobioloogiline häire, mille diagnoosib arst. See pole kummist mõiste, mille taha kasvatamatust peita,” rõhutas noorsoopolitseinik Kristel Kaunismaa.

Hüperaktiivne laps on ise õnnetu

“Hüperaktiivsel lapsel puudub eduelamus. Ta tahaks parimat, aga ta ei saa ega saa kuidagi hakkama; ta on ise oma käitumise üle õnnetu,” tõdes hüperaktiivse lapse ema Katrin Rohtla. Laps   vajab oma  emotsionaalse häirituse ning tähelepanu koordineerimisel abi. Temaga pahandatakse aga pidevalt, sest ta ei käitu nii, nagu peab.

 Vahel võivad need lapsed vajada ka logopeedi abi, sest nende verbaalne võimekus võib eakaaslaste omale alla jääda. See omakorda vähendab nende võimet lahendada konfliktsituatsioone või omandada haridust.

Hüperaktiivust peetakse geneetiliseks häireks. Kui emal või isal on olnud taolisis probleeme, siis võib neid olla ka lapsel. Hüperaktiivsust esineb sageli madalamas sotsiaalses klassis ja väiksema vaimse võimekusega peredes. „Hüpisid” on rohkem lahutatud peredes ja  rohkem linnas ja muudes kiiresti arenevates piirkondades.

Hüperaktiivsuse sümptoome esineb  kuni 10 protsendil lastest, diagnoositakse seda siiski vähem  — 2,5 protsendil. Poistel avastatakse hüperaktiivsust  enam, sest nende tegevus paistab rohkem silma. Hüperaktiivseid tüdrukuid on vaid üks protsent selle diagnoosiga lastest.

Hüpidega juhtub liiklusõnnetusi sagedamini

2007. aastal diagnoositi vastavalt meditsiinistatistikale  Eestis 1289 hüperaktiivsuse juhtu, lapsi oli nende hulgas 1036, ülejäänud olid teismelised või täiskasvnaud. Kahjuks puudub Eestis erinevalt Soomest tava teha selles küsimuses laiaulatuslikke uuringuid laste hulgas, tõdeb lastepsühhiaater ja Tallinna lastehaigla psühhiaatriateenistuse juht.

Spetsialistid saavad diagnoosida vaid juhte, mille puhul on arsti poole pöördutud. Ehkki sellest neurobioloogilisest tähelepanuhäirest  on palju kirjutatud, pole paljud lasteaia- ega ka kooliõpetajad sellest teadlikud. Sageli ei taha ka hüperaktiivseks tunnistatud laste vanemad lapse probleemist  kooli teavitada, et laps “märki” külge ei saaks.

Vanematel võtab sageli selle probleemi tunnistamine ning arstini jõudmine aega, vahel kogutakse selleks julgust ajaleheartikleid uurides või tugigruppi külastades, teab Eesti Lastefondi juhataja Sirje Grossmann-Loots, kes selliseid kord kuus koos käivad tugigruppe on korraldanud ja neljas suuremas Eesti linnas juhendab.

Kui aga hüperaktiivsusele  õigel ajal abi ei otsita, võib see lõppeda palju tõsisemate tagajärgedega.

Õpiraskustele ja käitumisprobleemidele järgneb loogiliselt  koolist välja langemine ja puudulik haridus.

Hüperaktiivsed lapsed leiavad kergesti tuttavaid, seega on neil oma madalale enesehinnangule kerge väljapoolt kooli turgutust leida. Tänavalt leitud tuttavatega võib kaasneda alkoholi- ning uimastisõltuvus.

Hüperaktiivsetel lastel puudub ohutunne, nad on vastuvõtlikud grupi pakutud ideedele. Kellegi soovituse peale  võivad nad hüpata liikuvale bussile või teha kaelamurdvaid trikke jalgrattal. Laps on  aktiivne, ent tõrjutud

“Esimesed märgid hüperaktiivsusest tunduvad pigem positiivsed.  Laps on aktiivne, jutukas, saab kergesti pinnapealset kontakti nii teiste laste kui täiskasvanutega,” ütleb hüperaktiivse lapse ema. “Tihti on ta ka edukas sportmängudes, sest talle meeldib võistelda ja ka võita — talle meeldib tähelepanu.”

Ta saab küll kergesti teiste lastega kontakti, aga tal pole sõpru, sest ta ei suuda konfliktsituatsioone ilma sõnalise või füüsilise vägivallata lahendada. Ta võib olla klassis või rühmas tõrjutud, mis põhjustab madalat enesehinnangut.

Kui aga lapse probleemi teadvustada ja sellega tegelda, siis võib hüperaktiivse lapse tähelepanuhäire õigeid meetodeid kasutades kontrolli alla saada.  Ehkki lapse käitumine saab pidevat negatiivset tagasisidet, saab tema isikuomadusi ka positiivselt ära kasutada.  Sellisel lapsel on hea organiseerimisvõime ja ta on kõige kollektiivis toimuvaga kursis.

Kui lapsel on ATH diagnoositud, tuleks lahendada kõigepealt tema pakilisemad käitumisprobleemid. Vanem peaks läbima koolituse ning nõustamise, saama abi kasvatamisel ning vajadusel  pedagoogilist toetust eripedagoogidelt. Abiks on ka psühhoteraapia. Kõige viimases järjekorras tulevad abiks ravimid. Need küll parandavad lapse toimetulekut ja õpivõimet, kuid ei õpeta teada uues olukorras toime tulema.

Hüperaktiivne laps vajab üle kõige oma elus stabiilsust. Soovitav on kirja panna tema päevakava ning sellest ka kinni pidada. Kõik kõrvalekaldumised päevakavast suurendavad hüperaktiivsust. Kõik muutused päevakavas tuleks lapsega läbi rääkida ja oma antud lubadustest tuleks kinni pidada. Lapsele tuleks anda lihtlauselisi ja selgeid käsklusi.

Ema ja isa peaksid alati ühel nõul olema selles, mis on keelatud ja mis lubatud. Igasugune normidest kõrvalekaldumine suurendab lapse ärrituvust. Seetõttu  saavad sageli just isad hüperaktiivsete lastega paremini toime.

Mis on hüperaktiivsus?

• ATH- aktiivsus ja tähelepanuhäire, millega võib kaasneda impulsiivne ja hüperaktiivne käitumine, mis väljendub motoorses aktiivsuses

• ADHD- attention deficit/ hyperactivity disorder