Hundikutsikatele annab parima kasvatuse onu

Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse ulukiseire osakonna kiskjate seire spetsialist Marko Kübarsepp ütles, et onu on hundikutsikatele kõige parem lapsehoidja ja tihtilugu jäävad onud aastateks karja, kui iseloomud sobivad ja pole nii suurt isu oma peret luua. Ka hierarhiaredelil on onud alfade ehk ema ja isa järel kohe järgmised. Huntidel on tegelikult äärmiselt perekondlik eluviis.

 

Kuidas Te teada saate, kui palju Eestis hunte ringi liigub? Millise metoodika järgi neid loendatakse?

Eesti suurkiskjate loendused põhinevad aastaringsetel   vaatlustel ja kogu lumeaja jäljevaatlusel. Vaatluste tegijad on enamasti jahimehed, kes märgivad vaatluslehtedele ja kaartidele, kui palju loomi või jälgi ja kus nad näinud on, pluss veel muud huvitavat, mis jahimeestele silma hakkas.

Igal kevadel  laekuvad need vaatluslehed  Keskkonnaametile ja sealt edasi Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskusse. Meie ei liida neid kokku, vaid digitaliseerime ning töötleme andmeid. Analüüsi käigus joonistuvadki välja eraldi karjad ja pesakonnad. Sinna juurde liidetakse veel kütitud isenditelt saadud info, sest igalt kütitud hundilt tuleb võtta kihvajuur vanuse määramiseks, DNA proov ja määratakse sugu. DNA materjali praegu otseselt seireks veel ei kasutata, aga vanuseinfot küll. Saame pooleaastase nihkega 90-95- protsendise tõenäosusega teada, kus olid hundipesakonnad, kus on sündinud kutsikaid jne.

Kui palju Eestis praegu hunte kokku võib olla?

Kevadel hindasime arvukuseks 130-140 isendit. Praegu peaks neid koos tänavu sündinud kutsikatega  olema umbes kaks korda enam ehk 270 ringis. Täpsema vastuse saab sellele anda aga kevadel.

Kus on suuremad karjad? Oleme rääkinud nii Alam-Pedja kui ka Soomaa karjast, kuid neid on kindlasti igal pool üle Eesti, kus on suuremaid inimtühje metsamassiive?

Suur kari tähendab üldjuhul seda, et see on elujõuline ja rohkem kui aasta vana. Selline kari koosneb seitsmest kuni üheksast isendist. Ega hundikarjad enamasti suuremaks ei kasvagi. Tavaliselt on taolistes karjades kutsikad, ema ja isa ning mõni möödunud aasta pesakonnast pärit noor isane hunt, kes aitab kutsikaid kasvatada. Emaste vahel tekivad tavaliselt pinged.

Normaalse järelkasvu puhul, kui ei ole kütitud, võib karjas olla ka 10-11 hunti. Ega Eesti tingimustes taolised karjad püsivalt koos ole, nad ei suuda ühekordsete jahtidega nii palju toitu hankida. Tunduvalt mõttekam on, kui kari on jaotunud kahte-kolme rühma, nii on ka neile endile parem. Nad märgistavad oma territooriumi. Energeetiliselt on see neile samuti tulusam.

11-12 hunti peaks pidevalt ainult põtru murdma, kuigi metsas on muud toitu ka küllaga. Üks tabatavamaid loomi on metssiga, aga ka kits. 11 hunti peaks murdma seega ainult suuri emiseid või kulte, mis võib olla aga ohtlik.  Enamasti piirduvad hundid kesikute ja põrsaste murdmisega, aga nendest suur kari kõhtu täis ei saa.

Suured karjad on koos paar nädalat talve alguses, just eelkõige detsembris. Sellepärast peaks esimese lumega kogutud andmetesse eriti hoolikalt suhtuma, see info on enamasti kõige tõepärasem.

Kuivõrd on huntide arv meie jaoks optimaalne? Kuidas nende arvukust hinnata?

Oleneb, kelle poolt seda vaadata. Eestis on vastu võetud suurkiskjate kaitse ja ohjamise kava, kus on toodud optimaalseks arvukuseks 100-200 isendit pärast küttimist, see tähendab, et tegemist on kütitud asurkonnaga kevadel enne kutsikate sündimist. Enamasti need numbrid ka kehtivad. Kevadine arvukus jäi 135-140 vahele, mullu lasti maha 156 hunti. Tänavuseks küttimise limiidiks sai 140 hunti.

Hunte peaks küttima seal, kus on probleeme, mitte seal, kus neid on võimalik hõlpsasti kätte saada. Näiteks Soomaal on kümnete ja kümnete kilomeetrite kaupa inimtühja maad, kus elavad ainult loomad ja linnud. Need hundid on õnnelikud, kes sinna elama on asunud.

Miks hunt siis koduloomi murdma ja koertest toituma hakkab?

Hunt on äärmiselt plastiline liik. Nad võivad väga hästi toime tulla ka kultuurmaastikul, kus looduslik toidubaas on kehv, siis nad hakkavad koertest ja kariloomadest toituma. Eestis küll selliseid hunte ega ka alasid pole.

Koerte murdmine võib ka avalduda erineval moel. Alam-Pedja kaitseala naabruses oli mõned aastad tagasi pidev koerte murdmine, hundid käisid kahe-kolmekaupa. Hiljem lasti maha selle karja vana alfaisane, kes oli väga nirus seisus. See koertemurdmine oli tingitud tervislikest põhjustest. Pesakond oli tsentris ja umbes kahe kilomeetri ümbruses murti kõik koerad maha. Pesakond oli kolinud just kultuurmaastikule inimeste külje alla. Algul me ei saanud aru, milles asi, sest pesad olid alati kaitsealal. Hiljem panime kõik andmed kaardile ja otsisime ka pesakoha üles. Nad sõid koeri.

Viis aastat tagasi oli ka Laekvere ja Torma kandis sama lugu, kus rühm hunte toitus suures osas koertest. Sel ajal jäi sealmail ketikoeri ikka hulga vähemaks. Need koerad, kes öösiti haukusid, võeti tavaliselt kõigepealt. Ka ilves murrab siis, kui metskitsel on jooksuaeg, kõige rohkem sokku. Sest sokk on häälekas, annab oma territooriumist märku. Kiskja ei pea saaki otsima, saak kutsub ta ise kohale.

Ka Laekvere kandis õnnestus jahimeestel koertemurdja hunt tabada ning enam seal koerte murdmisi pole, kuigi hundid seda ala jätkuvalt asustavad.

Tegelikult on väga üksikud hundid, kes koeri murdma üldse hakkavad. Viimasel paaril aastal pole neid olnudki, kuid tänavu on koeri murtud näiteks Võrumaal Haanja kandis.

Tänavu suvel Palamusel lambaid ja vasikaid murdnud hunte pidi kohalike jahimeeste hinnangul olema vaid kolm, mitte terve pesakond. Samas leiti sealt ka üks murtud hundikutsikas, mistõttu võib seal olla tegemist ka väikese või lõhutud pesakonnaga. Lund on tänavu veel nii vähe olnud, et ei ole saanud uurida. Kui püsiv lumikate tekib, siis saab ka selgust.

Loomapidajad rääkisid, et kui saaks ühe kutsika maha lasta, viib emahunt ise ülejäänud minema. Kuivõrd see Teie hinnangul toimib?

Hundid ei tule niimoodi küll toidu peale välja, et saaks valida, keda lasta. Tavaliselt läheb asi siis veel hullemaks, kui suvel või varasügisel  ema või isahunt  maha lasta. Kutsikad jäävad alles ja nad on nii rumalad, et tulevad külla päise päeva ajal koerte kaussidest toitu otsima, neil puudub igasugune ohutunne ja kogemus. Just vanemateta kasvanud kutsikatest saavadki sellised nuhtlusisendid, kes piisava koolituse puudumise tõttu tavalist looduslikku saaki murda ei oska.

Tänavu novembri alguse seisuga  on Keskkonnaametile laekunud suurkiskjate poolt põllumajandustootjatele tekitatud kahjude hüvitamise taotlusi rohkem kui 850 000 krooni eest. Suurema osa sellest  ehk 800 690 krooni moodustab huntide poolt koduloomade murdmise hüvitamine.

Ka eelmisel aastal oli see number küllalt kõrge. Mullu olid kahjustused tunduvalt enam üle Eesti hajutatud, tänavu on aga rohkem teatud piirkondadesse kontsentreerunud. Nii ongi pooled kahjustused kahe hundikarja süü, millest üks asub Rapla ja Harjumaa piiril Riisipere kandis ja teine Jõgevamaal Palamuse kandis. Kui need maha arvata, oleks kahjustusi vähem kui möödunud aastal.

Näiteks Pärnumaal on hundi asustustihedus kogu aeg kõrge olnud, neid lastakse ka palju, kutsikaid on pesakondades palju. Huntidel on Pärnumaal palju sobivaid elupaiku, aga kahjunõudeid oli ainult kolm, neist kaks n-ö piirialadel ehk  üks vastu Läänemaa piiri ja teine vastu Läti piiri, Tali kandis.

Millega seda seletada?

Ühelt poolt on see väga juhuslik. Hunt on õppimisvõimeline, osadel loomadel tekivad äärmiselt lihtsalt ja kiiresti teatud eelistused ja nad hakkavad neid ka kasutama, näiteks koduloomi murdma.

Mis puudutab lammaste murdmist, siis ei oska küll nimetada  paremat looma, kelle peal saaks kutsikatele esimest murdmist õpetada. Kahjustused on tavaliselt sellistes kohtades, kus lambaaedikud on kahes või kolmes küljes, ühest küljest piirneb aga koppel näiteks loodusliku tõkkega nagu jõgi. Hunt leiab sellise koha üles.

On olemas ka hundikindlad aiad, aga see eeldab nelja-viit traati ja elektrikarjust või võrkaeda.

Kuivõrd mõjutab inimene huntide paiknemist?

Inimene mõjutab seda kogu aeg, eriti jahihooajal. Enamasti püüab inimene takistada huntide levikut kultuurmaastikku, kus nad kahjustustusi tekitavad, ja sellepärast tulebki neid küttida. Huntide igipõlised asualad on ikka seal, kus suuremad loodusmassiivid ja väiksem inimasustus, nagu näiteks Soomaa, Alam-Pedja jne. Eestis on kokku 10-12 taolist piirkonda, kus huntidel võiks vabalt elada lasta, kus nad probleeme ei tekita, ja küttimise põhirõhu võiks panna teistele aladele.

Suurtel inimtühjadel maastikel pole hunte üldse vaja puutuda, las nad elavad rahulikult oma elu. Huntide asustustihedus peakski olema kõrge, siis taastuvad ka asurkonnad kiiresti. Hundid paarituvad äärmiselt valikuliselt. Kui emas- ja isasloom kokku saavad, siis ei pruugi alati sugugi kutsikaid tulla. Ja hõreda asustustiheduse puhul läheb paar-kolm aastat, enne kui tekib uus pesakond, sest sobivad emas- ja isasloom ei saa lihtsalt kokku. Taoline olukord oli Eestis aastatel 2003-2004.

Marutaudivastane vaktsineerimine on tekitanud olukorra, kus metsad kubisevad rebastest ja kährikutest, viimased küllalt pehmed talved on ülihästi mõjunud ka kitsede ja metssigade arvukusele. Kui palju  mõjutab suurenenud toidubaas huntide arvukust?

Enamasti on nii, et kui toidubaas on hea, siis kiskjate arvukus suureneb, ja vastupidi — kui mingi saakliigi arvukus väheneb, tuleb ka hundi arvukus kolinal alla.

Marutõbi mängis loodusliku valikuna ikka väga suurt rolli ja rebaste ning kährikute arv oli kontrolli all. Tänavu nägin ma esimest korda, et huntide asuala on pilgeni kährikuid täis. Hundid suutsid varem oma ala kährikutest puhtana hoida.

Huvirühmi on palju, ühed räägivad, et hundid kasvavad üle pea ja söövad kõik metsseapõrsad ära. Teised väidavad, et metssead võtavad ka viimase kartuli ära. Kolmandad tahavad metsloomi niisama nautida, neid pildistada või loodusturistidele näidata. Meie peame nende kõikide vahel kompromissi leidma. Hunt on muide ka päris hea seakarjane.

Praegune looduslik toidubaas oleks piisav palju suurema hundiasurkonna jaoks, aga küttimisega hoitakse tema arvukust tasakaalus ja seda peamiselt lambakasvatusele tekitatava kahju pärast.

Olete ka hunte nii uurinud, et panete neile saatjad kaela nagu ilvestele?

Ei. Hunti on väga raske püüda. Kahel aastal oleme proovinud, kokku poolteist kuud, paaril korral saime hundi ka võrkudesse, aga saatja kaelapanek ei õnnestunud. Järgnes paar lumeta talve, vaid kolm nädalat oligi lumi maas.

Mullu saadi Läänemaalt kätte koerhunt. Kas hundi ja koera ristand annab elujõulisi järglasi?

Kindlasti annab. Nii palju, kui mina lugenud olen, siis kahe või kolme põlvkonna jooksul kaovad koera tunnused, kui hübriid hundiga edasi paljuneb. Hübridiseerumist seostatakse hundi hõreda asustustihedusega, kui emasloom ei leia sobivat paarilist. Hübriide on ikka olnud, loom jääb loomaks, seal ei ole midagi erilist. Hirmu- ja õudusjutud julmadest hübriididest ei pea paika, tegemist on tavaliste metsikute koerlastega. Koer täidab samasuguse niši nagu huntki. Alam-Pedjal pidas eelmise sajandi lõpus jahti viiest koerast koosnev bande. Paar tükki lasti maha, ülejäänud panid hundid nahka. 1960. aastate lõpul, kui hundid olid Eestist peaaegu maha tapetud, võtsid nende koha üle koerad. Siis lasid jahimehed aastas alla kümne hundi ja ligi 4000 hulkuvat koera.

Kui hunt hoiab teatud määral distantsi ja teab, kuhu ta läheb, siis koer ei löö kusagil risti ette. Just metsistunud koer tuleb ka inimesele kallale.

Kas Eestis on ka hundivaatluskohti?

Minu teada mitte. Reeglipärast vaatluspaika teha, kus kindlad kriimsilmad käiksid, on väga raske, sest ega hunti sedasi söödaga naljalt välja ei meelita, kui metsas nii palju saakloomi on nagu praegu. Hundi, nagu ka ilvese vaatlused saavad olla ikka pigem juhuslikku laadi, karu aga on küll võimalik söödaplatsile meelitada.

Et ega hunt toidu peale kuhugi kindlasse paika käima ei hakka?

  või siis haiged loomad, kellel loodusliku toidu kättesaamine raskendatud. Hunt on küll väga uudishimulik loom, kõik asjad, mis nende aladele jäävad, vaatavad nad üle ja panevad oma märgi” peale. Terve täiskasvanud hunt meie oludes raibet sööma ei tule.

iii

HELVE LAASIK

blog comments powered by Disqus