Pärast 36-aastast pausi taas toimunud Eestimaa Spordiliidu Jõud ametlikud meistrivõistlused jäähokis lõppesid Harjumaa meeskonna HK Saku võiduga. Jõgevale kuulusid kahvatumat värvi medalid: SK Pedja võitis hõbe- ja Jõgeva Jõud pronksmedalid. Kahepäevane turniir oli ajalooline veel selleski mõttes, et mängiti kahes linnas. Alustati laupäeval Jõgeval, kuid soojalaine sundis pühapäevased mängud üle viima Viljandisse.
Eelmängud Jõgeval
Jõgeval toimusid mängud kahes alagrupis. Esimeses grupis oli võidukas SK Pedja esindusmeeskond. Kõigepealt alistati kindlalt 8:1 MC Äksi meeskond, kes esindas Tartumaad. Selles mängus murdis tartlaste vastupanu oma kindla mänguga Raul Kivi, kes võttis rünnakuid üles, hoidis litrit ja viskas lõpuks ka pooled väravad. Rainer Kalde arvele jäi kaks tabamust.
Seejärel alistas MC Äksi HC Viljandi meeskonna 7:2. Viljandlastel on küll tehisjää olemas, kuid pole eestvedajat, treenerit ja vahepeal katkenud traditsioone ei ole suudetud taastada. Viimases mängus alistas SK Pedja Viljandi 4:0. Võit tuli raskelt juba sellepärast, et meeskond mängis üheksa mehega (puudus Raul Kivi). Esimene poolaeg võideti 1:0 vaid tänu vastase väravavahi rängale eksimusele.
Seega kuulus täiseduga grupivõit SK Pedjale ning sellega oli kindlustatud õigus mängida pühapäeval finaalis.
Teine grupp mängis laupäeva õhtul juba parajas jääsupis. Üllatavalt sitkelt esines Jõgeva Jõu meeskond, kes sai 1:0 üllatusvõidu HK Uudeküla (Lääne-Virumaa) üle. Viimased kaotasid seejärel 1:2 ka HK Sakule (Harjumaa) ning jäid oma grupis viimaseks. Saku vastu Jõu hokimeestel enam jaksu polnud ning vastu tuli võtta kindel 1:9 kaotus. Õigus pronksimängule oli aga ometi saavutatud.
Pühapäeval koliti mulkide juurde
Laupäevane vihmasadu rikkus aga muidu eeskujulikus korras olnud Jõgeva jääväljaku ning seepärast koliti pühapäeval medalimänge pidama Viljandi tehisväljakule. Kuuest meeskonnast ei tulnud kohale HK Uudeküla, andes 5. koha mängus HC Viljandile loobumisvõidu.
Pronksimängus näitasid end üllatavalt sisukalt ja kollektiivselt Jõu mängijad, kes murdsid provotseerivalt ja närviliselt mänginud MC Äksi meeskonna koguni 10:0.
Finaalis asus SK Pedja Saku vastu juhtima 4:1 ja tundus, et meistritiitel tuleb Jõgevale. Aga viimase seitsme minutiga suutsid Saku mehed viigistada. Kohtumine lõppeski 4:4. Seejärel mängiti lisaaeg “äkksurmani”.
Otsustava väravani jõudsid esimesena Saku mehed ja võiduga 5:4 kuulus Harjumaa meeskonnale ka Jõu meistritiitel. Jõgeva jäi küll kõige kirkamast medalist ilma, kuid hõbe ja pronks kaaluvad ka midagi. Näidates, et Jõgeval on endiselt piisavalt mängijaid, kellega võistlustel üles astuda. Seda vaatamata isegi tänavuse kodujääperioodi lühikesele kestvusele.
Turniir vajab läbimõeldud korraldust
Seekordne turniir näitas, et korralduslikult olid paljud asjad lõpuni läbi mõtlemata. Jõgeva SK Pedja eesotsas Kaido Poomiga andis endast parima, kuid enamik probleeme polnud nende otsustada.
Kõigepealt oleks tulnud kõiki maakondades tegutsevaid meeskondi teavitada, et selline turniir toimub. Kui 36 aastat ei ole võistlust peetud, siis oleks naiivne arvata, et kõik saavad turniirist interneti kaudu teada. Kui ei tea, mida otsida, siis ka ei leia infot. Terve rida meeskondi kuulis turniirist liiga hilja.
Osales küll kuus meeskonda, kuid teadmatuse või teatamisega hiljaks jäämise tõttu jäid eemale Võrumaa, Valgamaa, Pärnumaa ja Ida-Virumaa. Võistkondi oleks võinud lisanduda veel Saaremaalt, Raplamaalt ja Harjumaalt. Isegi maakondade spordijuhid ei tea alati, et nende maakonnas hokimeeskond tegutseb. Sest mängitakse omal käel ja raha ei nuiata.
Selline turniir vajab üldist peakorraldajat (nagu aastate eest Jõud alati ka määras), samuti peakohtunikku ja kohtunikke, kes peavad olema Eesti Jäähokiliidu litsentsiga. Küllap siis ei pääse väljakule ka alkoholi tarvitanud mängijad ning kõik kulgeb ladusalt.
Samuti ei saa sellistel turniiridel kasutada kaheminutilise karistuse asemel bulliteid. See ei rahusta kedagi maha ja muudab mängu väga närviliseks. Ainult pingil istumine ja pidevalt kolmekesi mängimine hakkab mängijate teadvust mõjutama.
Ning lõpuks tuleb mängida ikka ehtsat jäähokit, mänguajaga 3 x 20 minutit. Miks hoki välistingimustes (hallis ei jõuta jääd kinni maksta) sellist allahindlust teeb, ei saagi aru. Kui meeskondi rohkem, tuleb korraldada eelturniirid ja finaalis mängib siis neli meeskonda kolmel päeval. Nagu vanasti, kui seda suudeti. Nagu õige jalgpallimäng kestab 90 minutit, kestab hokimäng 60 minutit.
Lihtsad asjad ja mitte ülejõu käivad, kui vaid südamega teha. Tuleb lihtsalt koostööd teha ja leida selleks inimesed.
TIIT LÄÄNE
