15. oktoobril külastas Jõgeva Ühisgümnaasiumi Tartu Ülikooli õppejõud, Fenno-Ugria Asutuse juhatuse liige Madis Arukask, kes kõneles vanema astme õpilastele hõimurahvastest, lähemalt vadjalastest ja vepslastest. Arukask oli kaasa kutsunud oma ungarlannast kolleegi Juudit Kis-Halasi, kes on Eestis esimest korda.
Hõimupäevade tähistamise traditsioon sai alguse juba 1929. aastal, katkes nõukogude okupatsiooni ajal ning taastati 1988. aastal. Hõimupäevade mõte on tutvustada lähemaid ja kaugemaid sugulasrahvaid ja näidata väikerahvaste kultuurides peituvat ainulaadsust ja väärtust.
Rääkides keelesugulusest, pöördus lektor õpilaste poole küsimusega, keda nad peavad sugulasteks. Võib olla veresugulane või hingesugulane, aga ka keelesugulane. See tähendab, et keeled on mingil perioodil hakanud ühisest algkeelest arenema, nagu oksad hargnevad samast tüvest.
Eesti keele lähim sugulane pole mitte soome keel, nagu paljud ekslikult arvavad, vaid vadja keel. Leningradi oblastis elanud vadjalasi ja nende keelt on varem uurinud Torma vallast pärit keeleteadlane professor Paul Ariste. Inimesi, kes end vadjalastena määratlevad, on praegu vaid 30-40, kuigi 1990ndatest on toimunud vadja taassünd.
Arvukamad on vepslased (rahvaarv üle kaheksa tuhande), kellest suurem osa elab Karjala territooriumil ning Leningradi ja Vologda oblastis paiknevates külades. Karjala vabariigis on vepslased tunnustatud kui üks kolmest Karjala põhirahvusest.
Lähemate sugulasrahvaste juurest läks jutt kaugemateni. Meeldivat elevust tekitas temperamentne rahvarõivais ungarlanna Juudit, kes tutvustas põgusalt oma maad ja rahvast, esitas ungari pulmalaulu ja fragmendi ungari rahvatantsust.
Madis Arukasele esitatud küsimusele, kuidas jõudis tema sugulasrahvaste uurimise juurde, vastas teadlane, et tal õnnestus küllalt noorena aru saada, kui olulised on inimesele juured, päritolu, rahvakultuur – kõik see, millele tavaliselt hakatakse mõtlema küpsemas eas. Pealegi on rahvausund — Arukase uurimisvaldkond — lihtsalt väga põnev. Mõlema külalise sõnutsi on rahvausund elav nähtus tänapäevani.
iii
INGA REINUMÄGI, Jõgeva Ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja
