Tahtsin kõigepealt leida, mis on igaviku kohta öeldud. Soome kirjanik Tommy Hellsten on kirjutanud, et igavikus aega ei ole. See lihtsalt puudub seal ja seda pole kunagi võimalik mõõta. Kuidas mõõta seda, mida pole olemas? Rooma kirjanik Vergilius on kirja pannud, et aeg möödub, igavik jääb.
Aga suur põlispuu, hobukastan, mis kasvas naabriõuega piiri peal ja mis varjas suvekuudel köögiaknast teravalt silmi pimestavat õhtupäikest, tuli maha võtta. Nüüd tuleb aknale ette hankida ruloo?
Kõik need 40 aastat, mis ma puu kõrval elan, on see hiiglane olnud seal muutumatuna, sama suur algusest peale mu meelest. Ja sama silmapaistev oma ilus – kevade lõpus rohetama lööv, siis rikkalikus õitevahus. Suvel ühtlustus värv, sest õitest hakkasid kujunema väheste okastega viljapallid. Sel sügisel ootasin, millal kogu suvine produktsioon ehk lehed ja viljad maha kukuvad. Ei taha ju lehes puule saagidega kallale minna. Ta hoidis kaua oma lehti, kuigi need olid juba pruunid ja teised puud ammu paljad… Mitu aastat märkasin okste vahel vohavaid seenekehi, see oli mulle märguanne.
Mõtlesin ikka, et niisugust puud peab langetama tõstukiga. Metsamees tuli vaatama, kutsus teise appi ja ei saanud arugi, kui maapind oli laialt täis pakke ja oksahunnikuid. Tarzan puu otsas muudkui viskas mingit peenikest nööri, millel raskus otsas. Köie otsakonksud klõksasid vöö kohal kinni ja mees rippus köie otsas, käed toimetasid saega. Kohati tilpnes saagki köie otsas. Teine mees tükeldas maas jämedaid oksi, kinnitas, et kui mõistusega teha, siis ei saa mingit õnnetust juhtuda. Kõik käis nii kiiresti, et minul ei tekkinud isegi erilist teoreetilist ettekujutust tööst, et mis järjekorras ja kust tuli alustada. Olin nõus, et umbes kolmemeetrine tüügas jääb püsti, hea lindudel seal vahel istet võtta. Pärast hakkasin kahetsema: kunagi oli ühe vana kasega ka nii, aga see tüügas mädanes ära ja kartsime, et kukub ümber!
Aga hobukastani mahasaagimine oli õigeaegne ettevõtmine – oli teine seest mäda, nagu vatti võta välja. Ümbris oli tugev, oksad ju ikkagi kandsid langetajat!
Mis aga igavikku puutub, siis puu geenid on edasi antud, tema seemnetest pani naabrimees aastaid tagasi viis puud kasvama. Rohkem ma järglastest ei tea, aga võib-olla on mõni varujaloom neid laiali vedanud. Ehk panen isegi ühe poja kasvama, aga majast ikka palju kaugemale, kus pole vaja lehti riisuda. Igal sügisel oli suur töö tohutute lehehunnikutega hakkama saada ja ka kastanimune andis kokku riisuda. Märkasin juba värskelt näritud kastanimune, eks närilised. Vast laheneb hiirte probleem ka, kui toidubaas maja juures väheneb?
Võib kahetseda, et hobukastani viljad pole söödavad nagu päris kastaneil, keda kohtasin Burgundias lausa õuepuudena. Ja samas hea, et nad mürgised pole ja loomadele-lindudele sobivad süüa küll.
Hobukastan kuulub anakardiliste seltsihobukastaniliste sugukonda. Samasse seltsi kuuluvad ka Viivi Luige sõnadele tehtud laulus mainitud vahulillelised, vahtraliste sugukond ja lemmmaltsaliste sugukond, mille esindajate viljad puudutades lahti prõksuvad.
Hariliku hobukastani kodumaaks on Balkani poolsaar ja Kreeka. Rahvameditsiinis kasutatakse hobukastani viljade tõmmist reuma vastu.
EHA NÕMM
