Eesti kultuuri pole võimalik ette kujutada ilma tõlgeteta teistest keeltest, sest meie kirjakultuur ongi sündinud tõlkekultuurina. Jaanuari lõpus rääkis Betti Alveri muuseumis hispaania kirjandusest Ruth Sepp, hispaaniakeelse kirjanduse tõlkija ja toimetaja, kes eht-hispaanialikult tuliselt ja kaasakiskuvalt meid selle maa kirjanduse juurde viis. Kohtumist temaga aitas korraldada Ene Sööt Jõgeva linnaraamatukogust.
Eesti keeles ilmunud teoste arvu põhjal võib teha järelduse, et hispaania keelest tõlgitakse vähem kui teistest suurtest keeltest. Paljudele ei tule tänapäeva hispaania kirjandusega seoses mingeid märksõnu meelde ja seetõttu on selle maa kaasaegsele kirjandusele definitsiooni anda raske. Rahvusliku identiteedi küsimus on tänapäeva kirjanduses hakanud pisut hajuma. Pilt on läinud järjest mitmekesisemaks, pole suuri suundumuste ega voolude võidukäiku, kirjutatakse järjest erinevamatel teemadel ja erinevates stiilides. Rääkida saab lihtsalt erinäolistest autoritest, nende isikulaadist ja stiilist. Hispaaniakeelse kirjanduse hulka tuleb lugeda ka ladina-ameerika kirjandus – neid ühendab ikkagi sama keeleruum ning nad on üksteist vastastikku oluliselt mõjutanud. Hispaania kultuuriruumi kuuluvad ka katalaani, baski ja galeegi keel, need on põhilised Hispaanias kasutusel olevad kirjakeeled.
Pikka aega valitses Hispaanias Franco diktatuur, paljud loomeinimesed loobusid tsensuuri tõttu kirjutamisest või emigreerusid. Seetõttu ei teatud hispaania kirjandusest Euroopas suurt midagi. 1980. aastatest peale hakkasid puhuma uued tuuled ja kasvas rahvusvaheline huvi hispaania kirjanduse vastu. Prantslased olid esimesed, kes hispaanlasi tõlkima hakkasid.
Klassikaline intellektuaal
2010. aasta nobelisti, Peruu kirjaniku Mario Vargas Llosa laad on aga hoopis erinev. Llosa on klassikaline Ladina-Ameerika intellektuaal, kelle peateosed jäid 1960. aastaisse. Kogu tema looming keskendub Peruu rahvale, saatusele ja ajaloole. Tema põhiteos “Linn ja koerad” räägib sõjaväeakadeemiast, kuhu on tulnud kokku erinevad noored, See on nagu tolleaegne Peruu mikroühiskond, autor lahkab läbi noorte poiste tegemiste kogu ühiskonna probleeme ja konflikte.
Teoses “Lituma Andides” on põimunud äng ja hirm terroristide rünnakute ees, tee-ehitajate elu mägilaagris ning indiaanlaste uskumused ja tavad. Selle taustal kulgeb ka noore politseiniku vastuoluline armastuslugu. Romaanis “Tädi Julia ja kirjamees” on Llosa üle läinud lihtsamale jutustamisviisile ja mänglevamale laadile. Seda võib võtta kui sentimentaalse romaani paroodiat. See pole küll ta algstiil, mida ta viljeles oma parimatel päevadel, aga lisaks haaravale süžeeliinile pakub raamat ka sügavamaid väärtusi. Tema nägemus Peruust on selline, et maailm läheb edasi ja kuna põliskultuure ehedal kujul säilitada pole võimalik, tuleb nad kuidagi progressi kaasata. Kuigi Llosa teosed ei ole kerge lugemine, on ta looming sügavalt mõjutanud nooremaid hispaania keeles kirjutavaid autoreid, kes on tema teoste seltsis üle kasvanud ja kellele ta on ikooniks.
Arturo Pérez-Reverte oli see, kes tõi hispaanlased raamatute ostmise juurde tagasi, tema romaanide müügiedu – alguses Hispaanias ja siis maailmas – oli tõeliselt jahmatav. Arturo Pérez-Reverte romaan “Dumas’ klubi”, (mis on tõenäoliselt rohkem tuntud R. Polanski 1999. aastal valminud filmi järgi “Üheksas värav” Johnny Deppiga peaosas), on põneva süžeega, okultistlike ja vandenõuelementidega teos.
Hästi nähtav
Pérez-Reverte on oma tegevusega kirjandusmaailmas hästi nähtav – tal on kolumnistina terav sulg ja oma kodulehekülg.
Tema menu harjal avaldas katalaani päritolu kirjanik Carlos Ruiz Zafón oma fenomenaalse romaani “Tuule vari” (2001), mis koos “Ingli mänguga” (2008) tänapäeva hispaania menukirjandust esindavad. Mõlemad raamatud on nüüd ka eesti keelde tõlgitud. Zafóni teosed on kirjutatud väga oskuslikult ja haaravad lugeja kaasa. Tema raamatutes leiab ajalugu, armastust, seiklusi, müstikat ja fantastikat. Mainitud teostega püüab ta inimesi taas raamatu juurde tuua, need on oodiks kirjandusele. Tegevus toimub kodusõja-eelses ja -järgses Barcelonas. “Ingli mängus” luuakse Barcelona vanalinnast sünge gootilik pilt. Oli poliitiliselt ärev aeg, õhus oli enne kodusõda sünge aimdus. Zafoniga saab tutvuda ka tema põneva kodulehe kaudu: www.carlosruizzafon.co.uk, kus autor on igale tegelaskujule ka iseloomuliku muusika loonud.
Üks tõlgitumaid kirjanikke on ka Javier Marías, kes on erialalt filoloog. Romaani “Nii valge süda” peategelane on konverentsi tõlk, aga keskseteks tegelasteks võib nimetada ka keelt, mõistmist, vaikust. Valge süda on siin süütuse sümbol. Peategelane saab teada midagi, mida pigem teada ei tahaks – ja kaotab sellega süütuse. Teadmine ja mahavaikimine on tänapäevalgi üks aktuaalseid teemasid. Javier Marías’e teine eesti keelde tõlgitud teos “Kirjapandud elud” on esseistlikus laadis põnev lugemine kirjanike eludest, enamiku teoseid on ta ise tõlkinud.
Märkimist väärib ka Julio Llamazarese “Kollane vihm”, mille tegevus toimub Püreneede mägikülas. Kogu kirjaniku looming on kantud hääbumise ideest. 1960. aastatel valitses raske sõjajärgne aeg ja tohutu vaesus ning küladest koliti ära linnadesse. Raamatu meeleolu on küll melanhoolne, juttu on laiemalt kogu vana maailma hääbumisest, aga keel, mis seda edasi annab, on väga poeetiline. Sama kauniks ja nüansirikkaks on jäänud ka tõlge.
Ulmekirjanduse valdkonda kuuluv Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk” on tänapäeva fantastika vallas üks hinnatumaid teoseid. See räägib Iirimaalt sõjakoleduste eest põgenenud noormehest ja on tõlgitud katalaani keelest. Piñoli romaan kõneleb inimhinge üksildusest ning inimese võimest oma hirmudele vastu astuda ja neist üle saada.
Võib-olla tundub mitmete hispaania kirjanike looming meile tumeda ja raskepärasena, aga kes sellesse teemasse on suutnud end sisse lugeda, võib selle najal paremini tundma õppida ka iseennast.
HELI JÄRV
