(Järg 18. aprillil ilmunud osale)
Moskvas tuleme rongilt maha Leningradi vaksalis ja leitnant viib meid Kaasani vaksalisse. Seal ootame sõjaväelaste ooteruumis hommikul kella viiest kuni õhtul kella üheteistkümneni. Ooteruumis saab vaadata filme, mis kitsasfilmiaparaadilt pidevalt jooksevad.
Edasi sõidame sõjaväelaste vagunis, kuid õiget kohta meie jaoks ikka ei ole. Magame pakiriiuleil. Kui hommikul sealt alla ronime, on aknast näha lage rohtla või stepp. Näha on tüüpilised vene külad, majad savist või mine tea, millest. Aeg-ajalt on maa veel sügavas lumes ja selle keskel onn-külad nagu linnatagune prügimägi.
***
Moskvast 150 km kirde poole on Vladimiri vangla, kus 13. märtsil 1953 suri piinamiste ja peksmiste tagajärjel kindral Laidoner.
1992. aastal selgus kogu tõde. Arhiividokumentides oli tema kohta kirjas: „Jogann Laidoner, sündinud 1884. Ilma hariduseta, ilma rahvuseta. Suri insuldi tagajärjel.”
Kasarmu ees seisab kari sõdureid, kes peaksid endast kujutama korralikku tööleminekuks üles rivistatud sõdurite kolonni. Kes suitsetab, kes vatrab, kes laulab. Ja siis antakse käsklus „Vabalt”!
Meil kontrollitakse dokumendid, saadetakse sauna, antakse isegi seepi. Selga saame küll vanad, aga puhtad sõduririided. 1. mail lubatakse anda ka uus vorm.
Kasarmuks on endine hobusetall, sõnnikuhais on veel sees. Kasarmus on asemed lohakalt tehtud. Vanad olijad, kes varsti koju saavad, tulevad vaatama, kust need valged ja kondised mehed välja on võetud.
Päev möödub päeva järel, mingit tööd meile ei anta. On vaid mõned loengud. Öeldakse, et hiljem hakatakse meid ka toimkondadesse saatma, kus on kergem. Meid pidavat enne nuumama, sest oleme kui surnukuurist välja tulnud ega kõlba nii soldatiks. Kästakse ka hästi palju päikese käes olla. Söödetakse minu arvates hästi. Ei ole kartuleid koos põhuga, mõrusid kapsaid ega keeduturska. Tursk on õlis praetud ja ka kartulipüreel on õli peal. Ka pudrud on normaalsed. Kui on näha, et meil kauss liiga ruttu tühjaks saab, saadetakse lisa küsima või toob mõni vanasõdur ise. Me oleme siin ainukesed noorsõdurid ja neile nagu lapsed. Ühel päeval näen tööl tõelist stepituisku, aga tundra purgaa vastu see ei saa, on vaid kõva tuul ja lumetuisk, mis ei mata hinge.
Salapärasele külmale maale
Mehed üldiselt logelevad, kõik objektid olevat lõpetatud. Meie ehmatuseks hakatakse rääkima ärasõidust kuhugi külmale maale. Selgubki, et ootame vagunite eraldamist. Enne ärasõitu peab politruk meile loengu ja räägib, et me ei tohi kellelegi siin linnas rääkida, kuhu sõidame — vaenlane ei maga.
Me ei tohtivat ka Sõzrani tüdrukutele, kes meie poistega lapsed saanud, öelda, kuhu läheme.
Lõpuks öeldakse meile ära, et läheme Karjalasse. Venelased uurivad kaarti — ega ole tegemist Koreaga, kus käib sõda!? Kui nad teada saavad, et see on endine Karjala-Soome, kohkutakse päris ära. Nad teavad oma isade jutustustest, mis rahvas on soomlased. Nad on veendunud, et Karjalas pole karauulis tukkumisest juttugi, vaid püss peab olema käes ja kuul rauas.
Kolmapäev, 1. aprill 1953. Saabuvad esimesed vagunid ja platvormid, algab kiire kolimine. Kaasa võetakse ka toiduaineid, sest tegemist on erinevate sõjaväeringkondadega ja Leningradi sõjaväeringkonnast me niipea produkte ei saa.
2. aprillil lahkub Sõzranist esimene eshelon põhja suunas. Olen esimeses eshelonis. Kahekordsed narid, keskel burzhuika. Asjal käime nii, et üks kükitab vaguniuksest välja, teised hoiavad rinnust kinni, et välja ei kukuks. Möödume kohtadest, kust paari nädala eest mööda sõitsime.
4. aprilli õhtul jõuame jälle Moskvasse, kaks päeva hiljem Leningradi, kus peatust ei ole.
Siirdume Soome lahe ja Laadoga vahelisele Karjala kannasele, kus 1939. aastal käis Talvesõda. Venelased on ärevil.
Karjalasi siin enam ei ole. Kes põgenes Soome, kes on Siberisse saadetud või seal surnud.
Soome piiri ääres
7. aprilli hommikul peatume Värtsila jaamas, alustame mahalaadimist. Oleme Nõukogude Liidu piiri ääres, siit toimub kaubavahetus Soomega. Öö oleme mingis klubihoones, järgmisel õhtul hakkame telke püstitama. Maa on liivane, aga veel külmunud.
Paul Toots
