Järg 8. novembril ilmunud osale
Pärast laskmas käimist läheme veel tööle — kirka ja labidas. Kuid kaua ei saa olla, sest vool on ära ja taevas tõmbub umbpilve.
Kasarmus antakse teada, et tuleb minna Montshegorskisse sauna: homme on oktoobripühade esimene päev. Igale mehele antakse pesupakk ja killuke seepi. Hakkame mööda lumist tundrat astuma. Teed mööda tuleb linna kuus kilomeetrit, otse oleks ehk kolm kilomeetrit või veelgi vähem. Lund on vähe, tuisku pole olnud ja tee on kõvaks tambitud. Kahel pool teed seisavad harvad tundramännid. Taevas on pime nagu öösel, kuigi kella järgi peaks olema pärastlõunane aeg. Tee peal kamandatakse meid laulma: “Elegii darnuju” Stalinile.
Montshegorski linna saun on Imandra järve ääres. Käime roodude kaupa pesemas, saun on meie päralt. Saun on külma auru täis. Ka vingu tundub olevat — eelmised pesijad kurdavad peavalu. Kuidagi peseme ennast ära. Pesu anti küll puhas, aga püksid ja “gimnastjorkad” läigivad mustusest.
Tagasi üle Imandra
Tagasiteel otsustab starshina, et viib meid üle järve, selle koha peal on see umbes kaks ja pool kilomeetrit lai.
Imandra on tektoonilise tekkega, väga liigendatud, st on palju lahtesid. Järve pindala on umbes 800 km2, sügavus 60-70 meetrit.
Jää on veel õhuke, sest on olnud alles esimesed külmad.
Lund hakkab tihedalt sadama. Läheme neljakaupa kolonnis ja järsku läheb roodu samm ühte rütmi. Sammude rütmis on kuulda raksatusi — jää läks resonantsi! Kiiresti antakse käsk: rivitult!
Jookseme laiali, peagi oleme kindlal jääl. Meid kamandatakse jagude kaupa eraldi ja samm peab olema segi, et me jää alla ei vajuks.
Mõtlen, et kui nüüd peaksime eksima ja piki järve minema, siis on ees mitusada kilomeetrit.
Oleme omavahel kuuldekauguses. Üks vene poiss hakkab nutma. Ütleb, et järve teine ots on piki Hibiine sada või rohkem kilomeetrit pikk. Kui algab mitmepäevane torm, leitakse meid siit kevadel pärast lume sulamist, kui enne põhja ei vaju.
Kõnnime tund tunni järel, kallast pole näha. Tuul tõuseb ja paisub metsikuks tormiks — tõeline põhjamaine purgaa. Oletame, et tuul on Valge mere poolt, see tähendab piki järve. Eesminejad võtavad nüüd sellise suuna, et tuul puhub paremalt: vähemalt peaksime nii järvelt kaldale saama, kasvõi Montshe jõe suudmes.
Lõpuks hakkab tuul vaibuma, taevas selgineb. Kaugel silmapiiril tõuseb taevasse violetne rakett, hakkame astuma selles suunas.
Jõuame kasarmute juurde. Meile antakse süüa ja lubatakse magama. On reede, 7. november. Olime mütanud terve öö. Magame järgmise õhtusöögini, kaks vaba päeva on veel ees.
Majad Soomest
Paneme kokku soome maju, mille detailid tulid pakkidena Soomest Talvesõja ja Jätkusõja kahjude katteks, kontributsioonina Karjala kannase kaotamise eest Venemaale.
Kõigepealt puhastame platsi lumest, siis raiume kangide ja kirkadega maasse umbes meetri sügavuse augu. Kohale tuuakse täiesti toored ja külmunud palgid, bituumen sellise puu sisse ei imbu, vaid jääb koorikuna peale. Selleks ajaks, kui posti püsti saame, on bituumen enamasti maha pudenenud. Ühte sellisesse majja tuleb kaks korterit.
Taskuraamat “sõjasaladustega”
Kui ühel õhtul kasarmusse läheme, selgub, et seal on toimunud läbiotsimine. Leitud on taskuraamat, kus on sees suured “sõjasaladused”. Näiteks see, mis on meil seljas, mida sööme. Kahjuks on aga taskuraamat ristikukottide alt nii välja kukkunud, et keegi ei tea, kelle külje all see oli. Ühtegi nime märkmikus ei ole.
Üks poolvenelane, kelle isa eestlane, aga kes väga tahab venelane olla, on sellel päeval päevnik olnud ja pidevalt läbiotsimise juures viibinud. Ta tuleb kohe mulle seda lugu teadustama. Ütleb, et küll uuritakse välja, kelle oma märkmik on, ja see spioon saadetakse kindlasti vanglasse.
See mõjub mulle kui külm dušš, sest taskuraamat on minu oma. Nõukogude sõjaväes ei ole päeviku pidamine lubatud, eriti sõja ajal. Mõned kirjad olid gimnastjorka taskus ja mõnesid kirju, kus midagi erilist polnud, ei leitud.
Kõik läks seekord hästi, roodu politruk ja komandör seda taskuraamatut vist siiski vastuluurele ei esitanud, ilmselt hävitasid ära.
Hiljem mul siiski mingil põhjusel vastuluurega tegemist oli. Nõukogude riigis polegi tähtis, kas sa süüdi oled, vaid tähtis on, et leidub põhjus kinnipanekuks. Parem kümme süütut laagris kui üks kontra vabaduses.
23. novembril saan kirja kunagiselt koolivennalt Hillar Kullamaalt, kellega koos kahe aasta eest Saadjärve kooli lõpetasime ja kes praegu samuti kroonut teenib.
Tema kirjast selgub, et on kusagil lõuna pool. On oma eluga üsna rahul. Käib sageli kinos ja teatris, ei puuduvat ka naised ja viin.
Hillariga me hiljem enam ei kohtunud. Pärast 7. klassi lõpetamist läks ta Tartu raudteetehnikumi ja suunati pärast selle lõpetamist kuhugi jaamaülemaks. Kukkus raudtee veetornist surnuks.
Novembri lõpus käime kaugel tundras mingisugust laoalust tegemas. Kogu töö tuleb teha peaaegu pimedas, aga valgust annab kuu, mis on kõrgel taevas. Ma ei saa aru, kas kuu üldse loojubki, kogu meie töötamise aja on ta peaaegu seniidis. Ka kellaaega ei tea.
Teel kasarmusse märkan paremal musta taeva taustal hõbedaselt sätendavaid Hibiine, nüüd on ka ilmakaared korraga selged. Astume vaikselt ja väsinult kasarmu poole, lootes vaid söögile ja magamisele. Toit on endiselt vilets, kuid kõlbab ka keedetud tursk ja mõrud kapsad — antaks seda vaid rohkem.
Pärast söömist käib magamaminek komando järgi. Seda me ootamegi, sest enne narile pikali heita ei tohi — siis on kasarmu põranda pesemine kohe hooletu.
Laulda võib eesti keeles
Paar päeva käime veel seda imelikku laoplatsi tegemas, siis saadetakse meid paar kilomeetrit eemale, kus alustatakse soome maja kokkupanekut.
Eesti poisid on heas tujus ja alustavad rivis laulu. Selle võtab üles Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna lõpetanud poiss, kes on kaks meetrit pikk ja kelle jalanumber on 49 või 50. Esialgu ei olnud talle isegi saapaid jalga anda, käis teiste hulgas oma kroomsäärikutega nagu kindral.
Seersandile meeldib, et me ise rivis laulu alustame, aga laul on: “Meil merevood on vabad…” — kõik kolm salmi.
Oleme varemgi eestimeelseid laule laulnud, isegi “Me leegion sammub”. Populaarsed on ka “Sauna taga tiigi ääres” ja “Erika”.
Ega “Elegii darnuju” olegi rivilaul, seda kästakse meil kasarmus jõudehetkel laulda — unistavalt nagu pruudist.
Meie laulame kasarmus hoopis “Lily-Marleeni” eestikeelsete sõnadega.
Selline pidu ei kesta aga kaua. Nagu eespool juba mainisin, on meie hulgas mees, kes valusalt kahetseb, et on pooleldi eestlane. Tema kaebabki politrukile ja sellest peale on eestikeelsetel rivilauludel lõpp. Isegi “Õrna ööbikut” ei tohi enam laulda, hakatakse õpetama nõukogude rivilaule.
(Järgneb)
iii
PAUL TOOTS
