Järg 20. märtsil ilmunud osale
Uue, 1954. aasta võtsin vastu veel Kinderis, kuid 3.
jaanuaril oli ärasõit ja 5. jaanuaril olime Kinelis tagasi.</span>
Reede, 8. jaanuar 1954. Saan emalt kirja. Kardab, kas olengi enam sõjaväes või olen juba isa juures, st Siberis. Kirjutab “läbi lillede”, et Voldis on 31. detsembril Endel Parts ja Leida Vooremaa kinni võetud.
Endel oli tabatud kušeti alt peidikust. Tal oli kaks püstolit käes olnud, kuid polnud vastu hakanud. 2. jaanuaril oli käidud kohe ka mind otsimas, olin nende juures ühe koolitalve korteris.
See uudis võtab põlved nõrgaks. Selle eest, et ma neid üles ei andnud, võin saada ka 25.
13. jaanuar. Olen täna karauulis, valvan raudteejaamas puuhunnikut. Puud on toodud meile, kuid kaugel vagunist välja loobitud, kuigi meil on väeosas selleks oma tupik. Leitnant ütles, et raudtee on riik riigis ja teeb, mis tahab. Tuleb valvata, et kohalikud elanikud meie puid ei varastaks.
On külm ja päikesepaisteline ilm, tüüpiline paksu lumega stepitalv. Öösel on olnud alla 30 kraadi, nüüd on ehk veidi vähem. Suur tulup on mul seljas, krae üles tõstetud, vildid jalas.
Vanamoorid kipuvad vägisi puude kallale: “Pojake, las ma võtan ühe halu!” Lasen mõnel võtta ka, kes jõuab neid kõiki tagasi tõrjuda, mis ma nende kaltsukubudega ikka teen.
Valvame pooleliolevat maja
14. jaanuar. Hävitan kõik originaalkirjad koolivendadelt, isalt ja emalt. Päevikus mul nagunii nimesid ei ole, selle võin omaloominguks nimetada.
15. jaanuar. Meie väeossa tuli ühest siinsest väeosast täiendust. Roodus valitseb praegu täielik korralagedus. Asemed on segamini, igaüks on, kuidas tahab, mõni koguni pikali koikus. Ruumid on külmad ja niisked ja soldateid täis tuubitud.
16. jaanuar. Mind saadetakse koos teise sõduriga Kinelisse pooleliolevat elumaja valvama. Siia ehitatakse korterid ohvitseridele.
Siit meid välja ei vahetata, meie kahekesi jäämegi valvama. Esimesel õhtul eraldasime köögi teistest ruumidest ja proovisime seda kütta. Siiski ei saanud külma pärast magada, vaid istusime öö läbi pliidi lähedal.
Puud on toored ja ei taha põleda, pealegi saavad varsti otsa. Kangutame lauajuppe lahti ja põletame neid.
Mina ise väeosas ei käi, Petja käib seal kirjade ja toidu järel.
Ootan pidevalt, millal mulle järele tullakse või kästakse staapi tulla.
Saan nii ema kui isa käest kirja. Ema on mures, mis minust saab. Isa on asukohta vahetanud, ta on nüüd Irkutski oblastis Taišetis. Nüüd olevat elu vähe kergem. Selle aasta novembris saab kümme aastat täis.
Petja toob ükspäev väeosa Lenkomnatast mulle paki ajalehti lugeda. Seal on “Pravdad” ja “Izvestijad” ja ka mõni armeeleht “Krasnaja Zvezda”. Hakkab silma artikkel Lavrenti Beriast. Tekib lootus, et kui Beria on nüüd arreteeritud, ehk jäetakse mind ikkagi rahule. See, et ühe talve metsavennaga ühes korteris elasin, pole loodetavasti mingi süü.
iii
PAUL TOOTS
