Järg 23. jaanuaril ilmunud osale
Vastuhakk suruti venelaste poolt tankide abil veriselt maha. Vene lehtedes kirjutatakse, et Lääne-Berliinist olevat tulnud 90 inimest, kes rahva üles kihutasid, ja et ülestõusu mahasurumine oli suureks abiks kogu Saksamaa rahvale ja kõigile sotsialismimaadele.
Järv on lähedal
Esimene, mis meid siin huvitab, on läbi võsa paistev vesi. Järv on väike, metsaga ümbritsetud. Leiame paadi, aerud sees. Nähtavasti on varahommikul kalal käidud. Kaldal on kalavõrk raamis, meil Eestis nimetatakse seda liiviks. Istume kolmekesi paati. Järv on nõiduslikult ilus, kallastel võimas kuusemets, vaid meiepoolne kallas on veidi võsane. Eemal näeme järvekaure, keda ma Eestis kohanud polegi. See lind on kirju, piki selga kaks triipu, neil ristitriibud nagu sae hambad. Karjub “pabloiik” või “ruiik”, lendab plaginal. Siin nad väga arad ei ole, näeme neid üsna lähedalt. Aerutame veidi, järve põhi on kõikjal näha. Põhi on mudane või turbane, kalu on väga palju. Käega katsudes on vesi mõnes kohas väga soe, teisal jälle väga külm. Eks näe, kuidas siin suplemisvõimalused on.
Meenub, et kui Värtsiläs kord pühapäeval jõe ääres olime, uppus üks grusiinlane ära. Mina olin veidi maad eemal, pesin kivil istudes oma gimnastjorka ära. Vesi oli vaid 6-7 kraadi soe, ehk veel vähem, jõgi sügav ja kiire vooluga. Suplema minna oli meil keelatud, aga julge ja temperamentne grusiin keelust ei hoolinud. Nagu ta vette hüppas, nii kadus. Õhtuks saadi uppunu kusagilt kaugemalt kätte ja nädala pärast tuli isa järele. Viidi ära tsinkkirstus, ilmselt lennukiga.
Paadisõidu järel läheme kasarmu juurde tagasi. Meid huvitab, milleks meid siia toodi. Pataljoni politruk räägib, et meid hakatakse siin eriliselt välja õpetama, kõik noored koondatakse ühte roodu. Kui vanad koju lähevad, tulevad siia uued noored ja selleks ajaks peame meie olema oma ala spetsialistideks saanud.
Saan mugava ameti
Juba varem tahtis roodu staršina mind kirjutajaks, kuid ei antud, vaid öeldi, et on mujale vaja. Nüüd on tal hea juhus ja ka minul pole selle ameti vastu midagi. Juba vahva sõdur Švejk on öelnud: “Hea on olla köögile lähemal ja eesliinist kaugemal.”
Päeva magame ja puhkame öisest sõidust ning jäängi kirjutajaametiga tutvuma. Ega mul tegelikult midagi õppida olegi, sest keele olen siin kätte saanud ja venekeelne kiri on keskkoolist selge. Pealegi on vanade lahkumiseni neli-viis kuud ja vana kirjutaja seni olemas. Teised poisid lähevad metsatööd õppima, mina logelen niisama. Hulgun järve ääres ja käin korra isegi suplemas, aga vesi on külm. Siin on iga metsatuka taga kalarikas järv, kuid minul pole kala millegagi püüda, seda saavad teha ainult ohvitserid.
Kui päeval tegevust pole, ei tule õhtul und, käin väljas järve ääres kõndimas. Ma ei maga kasarmus, vaid eraldi majas, kus on staršina ja ohvitserid, kui nad juhtuvad siin ööbima. Teiste poistega ka kokku ei puutu, nemad on metsatööl, aga minu peamine töö on päikese lükkamine idast läände.
Kui kuulsin sellest vastuhakust Ida-Berliinis, siis tekkis mõte, et miks eestlased Värtsiläst ära toodi. Kui oleks uus maailmasõda puhkenud ja ka Soome oleks uut jätkusõda alustanud, siis teadagi, kelle vastu eestlased pöördunud oleks. Ega siis Moskvas teata, et meil siin relvi polegi, vaid saed ja kirved. Ära toodi meid täpselt samal päeval, kui Berliinis sakslasi tapma hakati.
Ega venelased Suurest Isamaasõjast midagi õppinud. Kui vaadata sõja kaarti, siis on näha, et venelane ei õppinud sõja lõpuni sõdima, sakslasi uputati oma verega.
Peipsi tagused alad Novgorodini, samuti Petseri-Pihkva kant on tühjad, mehed jäid kuhjadena lahinguväljadele, naised-lapsed jäid nälga ja tulid ära Baltikumi.
Halenaljakad uudised
Värtsiläst tuleb uudiseid. Meie tööpataljoni mehed on piirivalvuritega lööma läinud. Piirivalvurid peavad ennast paremateks, tööpataljoni mehi aga nagu laagri vangideks.
Tehase klubis oli olnud pidu ja seal sündis korralik kokkupõrge. Piirivalvurid olid ülekaalus ja lõid meie omad saalist välja. Selle peale olid meie ülemused meestele relvad kätte jaganud ja nad klubisse korda looma saatnud. Lõpptulemusena olid klubi aknad kuuliauke täis ja hulk piirivalvureid istus koos ohvitseridega tööpati meeste juures kinni.
Toots lisaks
Paar päeva olevat meie väeosas näha olnud igasuguseid sandikesi — kellel silm seotud, kellel käsi kaelas, kes käis kepiga. Mõned olid olnud koguni naridel pikali.
Mina ei tee endiselt suurt midagi. Jumal tänatud — teenistusaeg jookseb! Staršina ka mingit tööd ei anna ega midagi ei õpeta. Ütleb, et küll jõuab. Ega temagi midagi tee, käib vaid kalal ja magab.
26. juuni 1953. Pärast hommikusööki käisime staršinaga kalal, kuid suurt midagi ei saanud. Oli vist juba hilja, oleks pidanud varem minema. Toidetakse normaalselt ja midagi tegema ei pea. Näis, kaua sellist puhkust antakse ja mis on selle põhjuseks.
29. juuni. Saame politrukilt teada, et 26. juunil arreteeriti NSVL siseminister Lavrenti Beria. Lähemal ajal pidavat selguma, mille eest. Partei Keskkomitee istungi ajal suleti kõik uksed ja aknad. Kremlist viidi Beria Moskva garnisoni peavahti Lefortovos, kus kohe vahetati välja kogu valve. Mõne aja pärast viidi Beria Moskva sõjaväeringkonna staabi siseõue all asuvasse punkrisse.
Järgneb
iii
PAUL TOOTS
