Hirmu-aegu ehk 1950. aastatel Nõukogude Armees

Järg 14. novembril ilmunud osale

Minul on hirm. Järsku tuleb kaljuseina vahel esile nagu koobas. See on kitsas kaljulõhe. Ülevalt paistavad puud, on külm ja niiske. Jalgrada laskub allapoole, pea kipub juba kivide vahele kinni jääma. Aga kui hundid vastu tulevad? On kuulda kohinat. Ei tea, kas need on surnud soomlaste vaimud või on põrgu tõrvakatlad lähedal?

Nagu minu mõtteid lugedes ütleb kapten, et varsti on põrgu.

Eespoolt kostab kohin, mis järjest tugevneb. Hakkab paistma punakas valgus. Minul võtab südame alt külmaks. Otse ülevalt jookseb pruunikas vesi, siit edasi ei saa. Läheme tuldud teed tagasi, sinna, kus me alla ronisime. Üle soo läheb vaevumärgatav rada. See on sohhu vajunud latt-tee. Kapten läheb ees, tunnetades jalgadega latte. Jõuame kindlale maale, kuid pole teada, on see soosaar või päris-maa. Võsastuma hakkaval lagendikul on korralik puumaja, kuid aknad lõhutud ja uks kadunud. Kapten meil sisse minna ei luba, vaatame aknast. Pikk puupink, lõhutud lauanõud. Ühes toas on põrandal räbalad, pikad kondid ja inimese pealuu, roheliseks tõmbunud tühjad padrunikestad. Üheksa aastat tagasi läks siit läbi soomlaste Jätkusõda venelastega.

Vahemärkus 

1997. aastal teatas BNS Interfaksile viidates, et Venemaa andis Soomele üle Talvesõjas langenute põrmud — urnid 104 Soome sõduri põrmuga, kes langesid 1939. –1940. aasta Talvesõjas.

Talvesõjas kaotas Soome ligikaudu  95 000 meest. 

Kunagi elasid siin vabad soomlased, siin on kõik säilinud puutumatuna sellest ajast, kui viimane soomlane siin suri ja viimane vene soldat lahkus.

Teisel pool talu on kitsas järvelaht, kust läheb üle poolpõlenud sillapostide rida. Järelikult on see ikka mingi saar.

Arvata võib, et siin leidis üks soome pere oma lõpu, millegipärast jäi aga elumaja põletamata.

Kapten ütleb, et sellest, mida me siin nägime, ei tohi me kellelegi rääkida. See on sõjasaladus, sest lähedal on kapitalistliku riigi piir. 

…..

Palju aateid ja põliseid hiisi

kaunis Karjalas leida võib veel.

Ja me Stalinist targast veel viise

laulab puuraidur lõkketule ees

…

Seda Stalinit ülistavat laulu võis kodus olles tihti raadiost kuulda. Stalin on nüüd surnud, aga Karjala jääb ikka Venemaale.

Aeg on hiline, läheneb öö, kuid sellel aastaajal siin pimedat aega polegi. Päike loojub ja hakkab kohe jälle tõusma. Läheme tuldud teed tagasi, siit ei ole võimalik  teed läbi rajada.

Laupäeval oli minu sünnipäev, mis läks mööda nii, et ei meenunudki. Sain 21 aastaseks.

Teisipäev, 2. juuni.  Õhtuks peame loodimisega sihtpunkti jõudma, mingu või terve öö.  Küla nimi seal ees olevat Kilpivaara. 

Looduslik tamm ja sajad rästikud

Meie ees on kahe soo vaheline looduslik tamm. See on kakskümmend viis-kolmkümmend meetrit lai, soopinnast paarkümmend meetrit kõrgem ja täiesti sirge, nagu joonlauaga tõmmatud. Ideaalne teetamm, vaid tasaseks ajada. Huvitav on, et põhjapoolne rabapind on lõunapoolsest mitu meetrit kõrgem.

Tammile jääme vaid nelja mehega, ülejäänud lähevad Kilpivaarasse.

Näeme siin madude paaritumismängu. Rästikuid on sootammil 50 meetri pikkusel lõigul sadu. Neid roomab üksikult ja puntras. Üks meestest, kaukaaslane, küsib, kas peame neid hävitama hakkama. Ütlen, et mis see meie asi on. Proovi mõni maha lüüa, vaata, mis nad siis tegema hakkavad. Vaevalt et sa eluga pääsed. Räägin veel, et maod võtavad oma sabast kinni ja veerevad nagu rattad, kui tahavad kiiresti edasi saada. Räägin ka ussikuningast. Me keegi pole midagi säärast näinud, aga nii venelased kui kaukaaslased jäävad uskuma ja jäävad tõsiseks.

Töötame edasi, õhtuks läheme Kilpivaarasse, kus saame süüa ja heidame kasarmusse magama. Eraisikuid ega majapidamisi siin ei ole. Kunagist soome küla meenutavad vaid taluaegsed püsililled majaasemete juures. Meid, loodijaid, lubatakse varsti tagasi Värtsilässe saata.

Kolmapäev. 3. juuni 1953. Imeilus päikesepaisteline hommik, kaste on maas. Meenub ammune karjapõlvehommik kodumaal.

Tulevaselt teetrassilt võetakse juba palke maha. Siia on jäänud vaid need, kes palke autodele hakkavad laadima, vedu käib ööpäev ringi. Kuulen, et need eestlased, kellega Olenjas koos olime, on ka siin, aga mina neid kohanud pole.

Tee, mis siia rajatakse, on strateegilise tähtsusega, seda kaardile ei märgita. Tuleb mõte, et ehk tuntakse peagi minu isiku vastu huvi, kas olen teate tee-ehitusest juba Soome ära saatnud. 

Loodijad viiakse mujale

Õhtul sõidame meie, kolm loodijat, palgikoorma otsas siit minema. Jefreitor, nagu ülemus ikka, saab koha juhi kõrvale kabiini.

Tee on kehv, kohati on veel libedat keltsa, mõni teelõik on pehme. Auto liigub edasi väga aeglaselt.

Varsti peaksime jõudma kõvemale teele, kuid enne on järsk tõus ja nüüd on masinal toss väljas. Tagant tuleb veel palgikoormaid ja nii jääme kõik sinna pidama. Ka teistel autodel on koorma otsas kaasasõitjaid. Võtame osa kuue ja poole meetri pikkusi palke koormast maha ja lükkame kraavi, kuhu nad jäävadki. Mässame kella kolmeni öösel, päike on ammu uuesti tõusnud. Lükkame koos ka meie auto künka otsa.

Teised meile ei järgne, arvatavasti lükkavad oma koormad kraavi ja keeravad otsa ümber. Meie autojuht on julge ja alustab üksi sõitu. Peagi jõuame suuremale teele, kuid vaatame koorma otsast hirmuga teed ja sildu: pole mingit jälge, mis kinnitaks, et siit keegi varem läbi sõitnud oleks.

Jääme jalameesteks

Jälle on sild, selle all umbes kümne meetri sügavuses voolab vahutav vesi. Auto on sillal ja pärakäru rattad jõuavad ka kohe, aga enne käib raksatus. Koorem vajub laiali, sild laguneb.

Autojuht lubab jala tagasi minna, meie kolmekesi otsustame edasi marssida.  Meil pole kella ja autojuht ei vaadanud sõidu alguses ka spidomeetrit. Nii ei tea me umbeski, kaua oleme teel olnud ja palju on kell.

Teeme kiiremat käiku. Kui oleme ennast juba väsinuks marssinud, näeme mingeid laudadest osmikuid ja vanamoori, kes vitsaga siga ajab. Ütleb, et on seakasvatussovhoosi karjus. Peale selle kitsetaolise looma olevat neil veel mõned sead. Metsa alt enam maakartuleid ei leia, rohtu ka veel pole. Mis asi see maakartul on, seda mina ei tea.

Veel tsaariajal, kui minu ema väike oli ja metsa all sigu karjatas, olevat sead otsinud suurte puude alt söögiks mingeid mugulaid. Ehk olid need trühvlid, mida sigade abiga otsitakse? Meil talus olid tõusead ja need väljas ei käinud. Meie pärimisele, kui palju maad võiks siit veel Värtsilässe olla, vastab ta esialgu, et sada versta, siis mõtleb natuke ja ütleb, et vist üle 25 versta ei tule. Kellaaega ta ei tea. Ütleb, et kui päike paistaks, siis saaks pulga järgi teada. See pulk oli tal ilmselt midagi päikesekella taolist. Küllap oli moor seakasvatussovhoosi direktor ja karjus ühes isikus.

Peagi hakkab sadama vihma, aeg-ajalt sekka ka lobjakat. Kui jõuame metsa vahelt soo peale, puhub ka jäine tuul. On neljas juuni.

Jefreitor ei luba meil külma maa peale pikali heita, ütleb, et kui seda teeme, siis enam ei tõuse. Istume kivide otsa, hoides jalgu kõrgemal. Aeg-ajalt puhates jõuame välja teeharule, mida tunneme, sest oleme loodides siit läbi läinud. Siit on Värtsilässe veel 45 kilomeetrit. Oleme märjad ja näljased, viimati saime süüa eelmise päeva lõuna ajal. Lõpuks puhkame iga kilomeetri järel. Jõuame teeharule, kus on näha palgikoormate jäljed. Siit on veel umbes 12 kilomeetrit, kuid siit käivad meie palgiveoautod. Rühime veel mõne kilomeetri, enne kui palgikoorem järele jõuab. Nüüd oleme päästetud. Koorma otsas jõuame kasarmute juurde. Siin pole vihmast jälgegi, päike paistab. Saame süüa ja heidame kohe magama, õhtu ongi käes.

iii

PAUL TOOTS