See lugu puudutab mind enam kui kümnekonna aasta tagant. Ma armastasin õhtuvaikset linnaparki, tähtede peegeldust tiigisilmades ja nõiduslikku varjudemängu puude all. Jalutasin seal tolgi loojangujärgsel septembritunnil, mil keegi mu kõrvale jõudes vaikse tere poetas. Vaatasin – vana hallipäine prükkar, lohmakas mantel pahkluudeni, seljakott üht rihma pidi üle õla ja bambusest suusakepp käes.
Kõndinud paar minutit valvsas vaikuses, kuulsin kaaslast küsimas, et kus kandis proua ka elab. Viitasin lõuaga äärelinna eramurajooni poole. “Mina pesitsen praegu siin,” osutas võõras mahajäetud sõjaväebarakkidele, mille piirjooned taeva taustal tontlikult välja joonistusid. “Külm seal on, aga vähemalt kaela ei saja. Muide, mu nimi on Endel.” Pidas hingetõmbe pikkuse pausi ja päris: “Ehk tulete külla? Pole enam kaua kellegagi rääkinud.”
Hingekriipivalt kaunid luuletused
Ootamatu ettepanek halvas korraks mu otsustusvõime, siis aga lammutas loomupärane seiklusjanu ohutunde maatasa. Ronisime läbi aiamulgu porisele õuele, kus jalgade all ragisesid klaasikillud ja tellisepuru. Hoonel puudus uks ning tühjas raamis haigutas suutäis hambutut kottpimedust.
Toas, kuhu mind juhatati, vedeles põrandal räbaldunud madrats, nurgas oli kaenlatäis ajalehti, lisaks mõned riidehilbud, laua aset täitval pappkastil kruus, kauss, ja ennäe luksust, ka longates tiksuv plekist äratuskell.
Mu võõrustaja istus madratsiservale ja süütas telliskivil küünlajupi. Oli rõskelt jahe, ja see lõhn – kopituse, mahajäetuse, üksinduse ja vaesuse lõhn. Kruusi kõrval lebas avatud koolivihik, leheküljed täis hüpleva käekirjaga üles tähendatud ridu. Saanud loa silmatut lehitseda, jäin südantpidi kirjapandusse kinni. Need olid värsid, nii liigutavalt ja hingekriipivalt kaunid, et moodustasid ümbrusega karjuva vastuolu. Luuletav prükkar! Ma ei küsinud midagi, ei seganud vahele, ainult kuulasin, kui Endel vaikse häälega oma lugu jutustas. See oli nukker lugu töökoha ja kodu kaotanud mehest, kunagisest kuldsete kätega puusepast, kes raske liigesepõletiku tagajärjel pooleldi invaliidistus. Koondati, haigekindlustus lõppes, eksabikaasa, kellega ta pärast lahutustki korterit jagas, palus tal toa vabaks teha, ainsa poja olid neelanud kõikide ilmakaarte tuuled.
Kössitasin põrandal ajalehepakil, põlved lõua alla tõmmatud, ja mõtlesin kontrastidele, mis ilmutavad ennast kogu oma ilusas või hirmutavas alastuses üksnes siis, kui viitsime neid oma mätta otsast märgata; ebavõrdsusele ja inimlikule valule, mis algasid selsamal hetkel, mil paradiisiaias õuna hammustati, ning paratamatusele, millega mitteleppimine on võitlus tuuleveskitega, leppimine aga suur suutmine.
Inimesed pakkusid abi
Sama päeva hilisõhtul viisin Endlile kotitäie toitu ning pöörasin silmad kõrvale, kui see vana mees õlgade vappudes nuttis. Minu pisarad näisid tema omade kõrval liiga tühised, liiga leiged ja liiga ajutised, et sarnaneda millelegi muule kui haletsuse väljundile.
Teavitanud Endli olukorrast maakonnalehe lugejaid, saabus üllatavalt palju abipakkumisi, alates söögi-rõivaste annetamisest ning lõpetades peavarju ja tööotsa kindlustamisega ühes ääremaa talumajapidamises.
Kui jooksin kasarmuasukale rõõmusõnumit viima, leidsin eest tühja toa. Järel oli vaid tuttav lõhn ja valushell äratundmine, nagu oleksin kaotanud kellegi ammutuntu ja igilähedase. Lohutasin ennast mõttega, et Endel leidis ehk talveks soojema ulualuse ja on võib-olla omal moel õnnelik – meie rahulolu- ja õnnekriteeriumid on ju niisama erinevad nagu meie südame mõõtmed või eluga toime tulemise oskus.
Paar aastat hiljem juhtusin Endlit nägema teleris, saates, mis andis ülevaate ühest kristlikust heategevusüritusest. Ta kandis heledat triiksärki, naeratas kaamerasse ning vaid ta väsinud silmavaatest aimus toonast habetunud ja allaheitlikku prükkarit.
Õnnetud inimesed
Tänaseks on ühiskonnakord ja manduv majandus tootnud hulgaliselt eluheidikuid, kellega on jõutud liialt harjuda, et neid kohates imestada või heldida. Nende jaoks avatakse supikööke ja öömaju, neid tavatsetakse jõulukampaaniate korras märgata ja meeles pidada, ning neid kiputakse kergekäeliselt asetama ühise nimetaja alla “parmud”, nägemata neis ennekõike õnnetuid inimesi. Pole ju kõikidel kodututel küljes viinaviga ega puudu kõikidel ka tahe ennast elu hammasrataste vahelt välja võidelda. Nad on küll varalt vaesed, ent hingelt teinekord hoopis rikkamad kui need, kes nii lubamatult kergekäeliselt löövad kodutut halvustava märkuse või salvavad põlastava pilguga.
Kui olin viiene, igatsesin endale roosast suhkruglasuurist aknaraamidega piparkoogimaja, mida kord jõuka naabritädi juures lummatult imetlesin. Niisugusest, ent palju suuremast, kogu meie hingeruumi magustavast piparkoogimajast unistan nüüdki. Nagu sellestki, et sealt jagataks kõrkidele naeratusi, sappi pritsivatele netikommentaatoritele heatahtlikkusega lõhnastatud suukorve ja kurjakeelelistele helli sõnu. Ning elujulgust neile, kes kipuvad seda käest pillama.
iii
URVE TINNURI
