Infopunkti juhataja Heljo Repkina naerab, et ta on ühes isikus nii konsultant, juhataja kui ka koristaja. Tellida saab ka ekskursioone, mida Heljo läbi viib.
?Meil on ju nii kõlav nimi, Peipsi Infokeskus. Eks ma pean ikka igasugust informatsiooni hankima, et mitte rumalasse olukorda jääda,? ütleb Repkina. Oma tööd teeb naine aga suuresti entusiasmist, sest raha, mis saadakse kaartide ja suveniiride müügist ning Iff kindlustuste vastuvõtmisest, läheb peamiselt majanduskuludeks.
Mitukümmend aastat kaubanduses
?Olen põline mustveelane, oma kodukoha patrioot nii heas kui halvas,? naerab Repkina. Oma klassist on ta ainus, kes Mustveesse paigale jäänud, ülejäänud on mööda Eestit laiali. Eks väga palju käis Mustveesse keskkooli õpilasi ka väljastpoolt linna, näiteks Tormast ja Avinurmest.
Heljo Repkina ütleb, et tegelikult on ta hoopis kaubandusinimene. Omal ajal lõpetas ta Tallinnas ETKVL kaubanduskooli, hiljem õppis Tartu Ülikoolis kaubandusökonoomikat.
?Nõukogude ajal olin muidugi nõutud inimene, kui ikka autoga järele sõideti, siis võeti peale, samas loodeti mingeid vastuteeneid, aga elu oli lihtsalt selline,? ütleb Repkina.
Kaubanduses töötas Repkina mitukümmend aastat, töötatud sai pea kõigis Mustvee kauplustes. Olukord oli selline, et mõnes poes oli müüjaid rohkem, teises aga liiga vähe. Kollektiiv löödi siis laiali ja viidi teise kauplusesse üle,? räägib Heljo.
Elus on saanud naine pidada igasuguseid ameteid, näiteks varustaja ja instruktori oma. Mõnda aega oli ta ka Mustvee turu ?direktor?. See oli selline ametikoht, et teha tuli kõiki töid alates koristamisest. Pileteid tuli müüa, müügikohti jagada.
Turismindusse tuli juhuslikult
Turismindusse sattus Heljo Repkina üsna juhuslikult. Mustvees loodi Ökoturismi Ühing 1997. aastal. Tegemist oli ühe Ameerika ülikooli projektiga. Kokku käivitati Eestis kolm projekti. Üks projekt oli Tallinnas, seal anti venekeelses lasteaias välja eestikeelseid raamatuid. Kloogal taastati hoone, millest pidi tulema kooskäimise koht. Mustvees otsustati tegelda turismiga. Valiti selliseid piirkondi, kus eestlased ja venelased koos elavad.
?Mulle helistati ükskord ja küsiti, et kas sa tahad ka tulla. Projekti võeti siis kümme eestlast ja kümme venelast. Hakati koos käima, arutama ja ka ühing registreeriti. Alguses käidi väga innukalt koos. Valiti ju ka välja inimesed, kes olid ühingu käekäigust huvitatud. Igaüks sai välja pakkuda ka oma ideid, kuidas midagi paremaks muuta ja millega konkreetselt tegelda,? räägib Repkina. Ameeriklased andsid eestlaste käsutusse vahendid, käisid ka ise koosolekutel ja vaatasid, millega tegelema hakatakse.
?Siis oli raha küll, saime muretseda endale kontoritehnikat, oli isegi võimalus raamatupidajale palka maksta. Olime siis selles majas, kus praegu asub vanausuliste muuseum, maja kuulus linnale ja üüri nad ei võtnud. Seal me korraldasime isegi majutuse, külastajatele olid toad. Saime ka tubadesse sisustuse. Tegelesime isegi toitlustusega. Et hind oli odav, siis inimesed ikkagi käisid, kuigi tegelikult vajas maja remonti,? räägib naine.
Hiljem tekkisid aga linnavalitsusega konfliktid ja koliti praegusesse majja, kus tehti ka remont. Praegu koondub ühise nimetuse Peipsi Infokeskus alla tegelikult kaks mittetulundusühingut: Neptun ja Mustvee Ökoturismiühing.
Aktiivne kooskäimine lõppenud
Aegade jooksul on korraldatud õppusi, noortelaagreid, Mustvee laata. Samuti on igal aastal kevaditi linna koristatud ning Mustvee linna inimestele õppereise korraldatud.
?Päris aktiivne kooskäimine lõppes vana majaga ära. Ikka olen kõiki vähemalt kord aastas kokku kutsunud,?jutustab Repkina.
Heljo räägib, et ise on ta ühest 30-tunnisest arvutikoolitusest osa võtnud ja Tallinnas kahepäevasel IT koolituse.
?Kõikvõimalikud probleemid, mis tekivad, vajavad aga väga põhjalikke arvutialaseid teadmisi. See on kohutav, mida praegu avalikus internetipunktis tehakse. Noored löövad need arvutid ju põhjalikult segamini. Nad kipuvad seal tuhnima ja minema sellistesse kohtadesse, kus ei ole vaja käia. Siis olen sunnitud kutsuma kellegi, kes mind aitab ja sinna see raha kipub minema. Mustvees arvutihooldajat ei ole, see tuleb kõik ise otsida. Ikka tuleb vaadata, mida noored arvutis teevad ja natuke epistlit lugeda. Lapsed on hulljulged ka, minu eas inimesed on juba ettevaatlikud, igale poole ei julge vajutada. Aga mul on siin sellised tegelased, kes vajutavad, aina vajutavad ega tea, kuhu nad satuvad. Üks arvuti oligi selline, et internetiühendus kadus täielikult ära. Ja ei tulnudki tagasi vaatamata sellele, et mul käis siin kaks parandajat. Lõpuks vahetati programm ära, siis sai internetiühenduse tagasi,? räägib infopunkti juhataja.
Giidikoolitus Tartus
Tavaliselt on külastajaid kõige rohkem teisipäeviti, sest siis on infopunkt kaks päeva kinni olnud. Suvel käivad ka sellised inimesed, kellel on vaja ülekandeid teha ja maile vaadata.
Lisaks tööle infokeskuses on Repkina ka giid, selle koolituse läbis ta Tartus. ?Giidikoolituse raames oli ka spetsialiseerumine ühele kindlale piirkonnale. Nendest piirkondadest käisid meile ka inimesed esinemas. Peale Põhja-Peipsi piirkonna räägiti meile veel ka Lõuna-Peipsi piirkonnast, kuni Setumaani välja. Väga huvitavad olid Seto Muuseumi töötaja Laine Lõvi loengud,? meenutas Repkina.
?Käin meeleldi koolitustel ja õppepäevadel, et ka enda jaoks midagi uut ja huvitavat teada saada. Minu eesmärgiks polnud ekskursioonidega midagi teenida. See on nii huvitav, seda piirkonda tutvustada, mida paljud ei teagi, selle kohta levivad mingisugused väärarvamused. Ma saan asja parandada ja inimesi teavitada,? arvab Repkina
Mustvee piirkonna eripäraks on loodus ja muidugi ka kultuuriline taust. Siin on juba ajalooliselt kaks rahvust, kes omavahel hästi läbi saavad.
Peamiselt tellivad ekskursioone kaugemate piirkondade inimesed, aga tuleb ka oma maakonnast. ?Kui oleme käinud vene vanausulisi vaatamas, siis nende elu-olu on tihti üllatuseks ka kohalikele inimestele. Vene ajal ei teatud nende elust absoluutselt midagi.Enne ei vaevunud keegi ka kirikusse sisse minema,? räägib Heljo. Tavaliselt tahetakse ekskursiooni tervesse piirkonda. Alustatakse näiteks Tartust või Mustveest. Külastatakse Mustveed, Raja küla, Kodaveret, Kallastet, Alatskivit, Kolkjat ja Varnjat.
Giiditöö jaoks on naine päris palju vanausuliste ajalugu uurinud, sest kui teemat ei tunne, ei saa rääkida. Ta ütleb, et tuleb ikka rääkida vanausuliste endiga ka, mitte nii, et loed ainult kuivalt kusagilt raamatust. Vanausulised suhtuvad tähelepanusse väga erinevalt, mõned on väga avatud, aga mõned on ka väga pahased, kui turistidega kirikusse minna. Vanausulised on elanud küllalt eraldatult. Tänu sellele ongi nad säilitanud oma olemasolu ja usu alates aegade hämarusest. Vanausuliste teenistuse traditsioon on väga vana.
?Lapsed lähevad ikka oma rada. Neid on ka juba väga palju läinud ära linna. Noor inimene otsib ikka, kus on parem, kus on võimalik läbi lüüa ja kus leiab oma erialale vastavat tööd. Vaatamata sellele, et vanausulised elavad eestlastega koos, ei ole nad tegelikult nendega ühte sulanud, vaid säilitavad ikkagi omad kombed. Ja kõik peavad nendest kinni, sellepärast peabki neid imetlema. Mõned räägivad, et kui koledalt nad laulavad, et see tekitab mul niisugust masendustunnet. Majad on nii tihedalt üksteise kõrvale ehitatud, seal ei ole võimalik isegi iluaedu teha,? jagab Heljo Repkina teavet rahvakillu kultuurist.
Heljo arvates on imetlusväärne seegi, et iga pühapäeva hommikul kell pool üheksa viiakse vanausuliste kirikus teenistus läbi, hoolimata sellest, milline on ilm ja kui palju on kirikus rahvast. Heljo Repkina elab ise kirikule üsna lähedal, nii on kellade löömine talle hästi kuulda. Teenistus kestab umbes kaks pool tundi ja vahel on kirikus vaid neli-viis inimest.
Põhiliseks usuteenistuse läbiviijaks on naised, kes laulavad .Seal on batjuskad, vanausulistel on teistsugune traditsioon, laulul on tunduvalt suurem osa kui sõnal. ?Kuigi omavahel räägivad vanaveneusulised tavalist vene keelt, on vana-slaavi keelel, mida teenistustel kasutatakse, teatud eripära. Jo-tähte näiteks neil üldse ei ole, seda loetakse halvaks stiiliks. Vana-slaavi keel on rohkem laulev, sobib võibolla rohkem kokku isegi itaalia keelega,? rääkis Repkina.
Eesti keelt räägivad vanausulised hästi, eriti mehed. Ajalooliselt on olnud nii, et naised on kodus, aga mehed käivad sisemaal tööl. Põhiline oli müüritöö, samuti käidi hobustega ringi ja korjati kaltse. Siis nad viisid midagi vastu, näiteks kalu ja nõusid. Praegugi on vanausulistest ehitustöölised nõutud ja nende oskused hinnas. Nii on mehed pidanud pidevalt eestlastega suhtlema ja keele selgeks saanud.
Mustvee kui ühe väiksema linna elanikkond kõigub kuskil 1800 inimese ümber.
Sajandi alguses elas Mustvees üle kolme tuhande elaniku, isegi ligi 4000 on kunagi olnud.
Rahvaarv hakkas Mustvees kiiresti vähenema ajast, kui linn enam rajoonikeskus ei ole. Rajoonikeskus sai see kuskil aastatel 1959-1960.
?Mustvees on väga palju tühje maju. Inimesed peavad aga korterit edasi, olenemata sellest, et nad koha peal ei ela. Ega nad neid just eriti lihtsalt ära ei anna. Tegime rahvaloendust 2000. aastal., võtsin ka sellest osa, siis tuli väga palju tühje kortereid ja maju välja. Juba minu piirkonnas oli väga palju maju, kuhu üldse sisse ei saanud. Naabrid teadsid aga rääkida, et see tuleb sel ja sel ajal ja siin ei ole praegu mitte kedagi,? kirjeldab Heljo.
Mustvee linna serv, kus majad tihedalt üksteise kõrval asusid, põles maha 1941. aasta pommitamise ajal. Palju hooneid hävis ka linna keskosas. Hooned läksid põlema ja umbes 550 inimest jäi peavarjuta.? Mäletan, et kunagi oli kultuurimaja tagune ala maju sedavõrd tihedalt täis ehitatud, et puid ja järve ei olnud üldse näha. Eestlaste elustiil ja arhitektuur on hoopis teistsugune. Ehitusstiil ja arhitektuur ei ole enam samasugune nagu 200 aastat tagasi,? räägib põline kohalik elanik.
Infopunkti on rahval vaja
Heljo Repkinal on kaks täiskasvanud last ? tütar ja poeg. Poeg elab praegu Nõos ja tütar Tartus. Heljo on ka kolmekordne vanaema, pojal on kaks ja tütrel üks laps. Lapselapsed käivad ikka külas, siis võtab Heljo nemadki töö juurde kaasa, sest mis nad kodus ikka teevad. Neile hirmsasti meeldib arvutis olla. Heljo põhilisteks huvialadeks on aiandus ja lugemine. Heljo on väga tänulik oma pojale, kes tema suhtes on väga mõistev olnud ja aidanud, kui ikka häda käes, kasvõi kuhugi sihtpunkti jõudmisel, kui Heljo turismigrupiga kokku peab saama.
Heljo on oma tööga rahul, kuid kahju on sellest, et raha napib, ürituste korraldamiseks või mõne uue infovoldiku tegemiseks tuleb küsida lisa projektidest, viimasel ajal on neid aga rahastatud üsna vähe.
?Ja projekti ei saa ju kirjutada töötasu, isegi telefonikõnesid tuleb pidada nii vähe kui võimalik. Samuti ei saa projektipõhiselt katta majanduskulusid,? ütleb Heljo. Rahapuudusele vihjates ei saada toetust ka linnavalitsuselt. Ometi ütleb Heljo Repkina, et ta ei saa ju lihtsalt infopunkti ust kinni panna, sest seda on rahvale vaja. ?Inimesed ju kasutavad internetti, pärivad majutuskohtade ja vaatamisväärsuste kohta,? ütleb naine. Enda sõnul saab ta seda tööd teha seepärast, et iga on selline: toimetuleku pärast hoolitseb riik. Kuigi ühingu liikmed enam väga tihti koos ei käi, tulevad nad ikka appi, kui on vaja, kiidab Heljo. Appi tullakse mõne suurema ettevõtmise, näiteks linna koristamise puhul.
EVA KLAAS
