Hele ja Alo esimesed jõulud Roosiga

Tallinna Linnateatri näitlejate Hele ja Alo Kõrve jaoks on tänavused jõulud erilised: need on esimesed jõulud koos Roosiga. Roosi on üks väga armas neljakuune tüdruk, kes tuli Hele ja Alo meelest nende ellu äraütlemata õigel ajal ja kes on nende arusaamist elust, maailmast ja inimestest tugevasti muutnud.

Nüüd ma saan aru, kui õige on ütlus, et väikese lapsega kodus olemise aega tuleb osata nautida, sest see jääb tegelikult üsna lühikeseks: laps kasvab nii kiiresti! Ei tahaks sellest ajast ühtegi momenti maha magada,” ütleb Hele.

Ta ise naudib Roosiga koos olemist tõepoolest ja on õnnelik ka selle üle, et Alol pole sel hooajal ühegi uue lavastuse proove olnud ning ta on saanud hommikupoolikud enamasti kodus Hele ja Roosi seltsis veeta.

“Kui Alo on mõnikord terve päeva ära olema pidanud, on ta õhtul päris kurb, et Roosi on jõudnud jälle tüki maad kasvada ja areneda, ilma et tema seda pealt oleks näinud,” ütleb Hele. “Ja ei  ole imelisemat vaatepilti, kui su tütreke rõõmustab sind oma hambutu naeratusega,” lisab Alo

Kuidas Roosi sünd nende mõttemaailma muutnud on, ei oska ega tahagi Hele ja Alo väga täpselt sõnastada. Seda lihtsalt ei saa lühidalt öelda.

“Ma tsiteeriksin siinkohal ühte Tammsaare “Tõe ja õiguse“ IV osa tegelast: “Lapsi ja nende kasvatamist on meile enestele rohkem vaja kui lastele või riigile, sest lapsi kasvatades kasvame kõigepealt ise. Lapsed kasvatavad meid, vanu, rohkem, kui meie neid, see ongi nende puhul õnnistus.” Meie meelest on see väga tabavalt öeldud!” ütleb Hele. 

“Võib-olla ma ütlen seda, mis minus muutunud on, kunagi Helele. Või hakkab see välja paistma mõnest minu järgmisest rollist teatrilaval,” ütleb Alo.

Veel arvab Alo, et suheldes päevast päeva nii loomuliku, vahetu ja siira olevusega nagu Roosi, on ta hakanud kõike ebaloomulikku, valet ja võltsi teravamalt nägema — ka teatrilaval. 

Roosi sünnile eelnesid umbes kaks kuud varem Hele ja Alo pulmad. Need kukkusid välja just niisugused, nagu nad ise soovinud olid. Abielu registreeris toonane Jõgeva maavanem Aivar Kokk nende Saku lähedal asuva kodu õuel, pidu peeti Linnateatris. Kui eelmised päevad olid olnud jahedad ja vihmased, siis pulmapäeval ilm vabaõhutseremooniat ei seganud. Aga õnneks polnud päev ka läbinisti päikeseline, vaid sinna mahtus peale päikese pilvi, sahmakas vihma ja natuke tuult: Hele ja Alo usuvad nimelt, et siis saab ka nende ühises elus olema kõike, mida tõelises elus olema peab.

Üks täht juures

Õieti on nende ühine elu kestnud juba üle kümne aasta. Hele ja Alo leidsid teineteist koos Jõgeva Gümnaasiumis õppides ja kooliteatris Liblikapüüdja kaasa lüües. Koos elanud on nad lavakunstikooli ajast saati. Nüüd kannavad nad ka ühist perekonnanime. Tõsi, Hele puhul erineb uus perenimi eelmisest vaid ühe tähe võrra.

“Päris kahju, et ma ei saanud seda v-tähte lihtsalt vahele kirjutada, vaid pidin mitu ametiasutust läbi käima ja kõik dokumendid ära vahetama,” ütleb Hele naljatamisi. Ka teatrilaval hakkab ta mängima uue nime all.

“Kui mind teatakse Kõrena, on tore, kui hakatakse teadma Kõrvena, on veel toredam. Ning kui keegi nimega eksib, ei pane ma pahaks,” ütleb Hele.

Ta lisab, et Kroonikat nemad oma pulmapidu kajastama ei kutsunud, kuigi nimetatud ajakirjas ilmunud fotode ja loo põhjal võis vastupidine mulje jääda. Ajakirja fotograaf tegi pildid aia tagant ja lugu pandi kirja ilma asjaosalistega rääkimata. 

“Aga tegelikult on nad meid siiani päris viisakalt kohelnud. Tõsi, me pole muuks ka põhjust andnud,” ütleb Alo.

Hele lisab, et teda häirib seltskonnaajakirjanduse juures kõige rohkem komme intervjueeritava ütlusi kontekstist välja rebida ja teisejärgulisi asju esiplaanile seada. Kõige markantsema näitena tuleb Helele meelde tema kursuseõe Elisabet Tamme kohta ilmunud lugu, mille pealkirjaks oli pandud “Elisabet Tamm sulatab külmkappi”.

“Küllap Elisabet tõepoolest muu jutu sees mainis, et kavatseb külmkappi sulatada, aga kindlasti ei olnud tal plaanis sellest meediasündmust teha,” ütleb Hele. “Paraku võib neile, kes teda nii hästi ei tunne kui mina, jääda hoopis vale mulje.”

Õigeksmõistetud Karin

Vaatamata sellele, et näitlejaametiga käib tänapäeval paratamatult kaasas seltskonnaajakirjanduse huviorbiidis olemine, pole Hele ja Alo oma elukutsevalikut kunagi kahetsenud. Ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli lõpetamisest möödunud seitsme aasta jooksul on neil teatris väga hästi läinud. Hele on jõudnud saada Karini rolli eest Elmo Nüganeni lavastuses “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” ka parimale naisnäitlejale mõeldud Eesti Teatri Aastapreemia. See juhtus 2007. aastal. Nii noorelt kui Hele pole seda preemiat vist keegi saanud. Ja nii noorelt pole ilmselt keegi ka Karini rolli mänginud: see eeldaks justkui natuke küpsemat näitlejannat.

“Kui ma oma esimesest hirmust, et mul tuleb nii vastutusrikast rolli mängima hakata, üle olin saanud, tuli hakata tööle ja ei siis olnud enam aegagi karta. Tuli lihtsalt tegutseda. Tegin rolli nii, kuis oskasin. Et ma polnud  ühtegi varasemat Karini rolli täitmist näinud, siis olin ma seda tehes nii-öelda puhas leht,” ütleb Hele.

Mina olin paari varasemat Karinit näinud. Aga Hele mängitu läks hinge rohkem kui need. Tunnistan ausalt, et etenduse lõppedes laristasin nutta, ilma et isegi päris täpselt aru oleksin saanud, miks ma seda teen. Nii Karin kui ka Indrek Sammuli mängitud Indrek olid lihtsalt etenduse jooksul nii lähedaseks saanud, et nende võimetus teineteist mõista ja koos õnnelikuks saada tegi lausa füüsiliselt haiget.

“Kui Karinit on enamasti hukka mõistetud ning mingiks fuuriaks ja metskassiks peetud, siis Elmo dramatiseering ja lavastus ongi tehtud nii, et ka Karini mõtteviis ja tegutsemismotiivid vaatajale arusaadavaks muutuksid,” ütleb Hele. “Elmo sõnul olid Karin ja Indrek nagu kass ja koer, kes ühte kuuti panduna teineteisest lahku kasvavad, kes aga samas teineteist nii armastavad, et kuidagi ära armastada ei suuda.”

Nelja ja poole tunnine lavastus, mille käigus Helel intensiivselt tegutseda ja tükati lausa akrobaatilisi trikke sooritada tuli, imes noore näitlejanna iga kord energiast üpris tühjaks. Samas lähebki näitleja ju lavale selleks, et endast kõik anda. Kui teistesse Hele rollidesse on tema emapuhkuse ajaks asendajad leitud, siis “Karin ja Indrek” on pandud n-ö ootele. Et lavastuse dekoratsioonid on üpris kogukad ja jäävad teatri Suur-Sõjamäel asuvas laos pidevalt ette, olevat teatri direktor Raivo Põldmaa juba naljatades öelnud, et vaja Hele kodunt välja ajada ning jälle “Karinit ja Indrekut” mängima hakata, aga Hele enda meelest on Roosi selleks veel liiga väike. Küll on ta lubanud veebruarist taas rahvusooperi Estonia muusikalilavastuses “Minu veetlev leedi” Elizat mängima hakata: Janne Ševtšenkol, kes samas rollis üles astub, olevat töögraafik liiga tihedaks läinud ja teater palus Helet appi.

“Aga praeguse seisuga olen jah-sõna andnud siiski ainult ühel väljasõiduetendusel kaasa tegemiseks. Päris statsionaaris ma mängida veel ei plaani,” ütleb Hele. “Natukene hakkasin juba kahetsema, et nõusoleku andsin, sest see eeldab mult eeltööd hääletrenni näol. Aga kõigepealt tuleb vaadata, mis häält ma üldse teen: teadjad räägivad, et pärast sünnitust pidi hääl muutuma sügavamaks, mis oleks muidugi tervitatav, aga lisaks sellele pidi hääl muutuma ka madalamaks, mis poleks antud kontekstis enam nii hea. Aga eks seda ole siis näha!”

Teatripreemiast olulisem

Kui muusikaliilmast draamailma ja Tammsaare juurde tagasi minna, siis ei saa mööda asjaolust, et ka Alo on Indrekut mänginud, aga mitte “Tõe ja õiguse” neljandal osal põhinevas „Karinis ja Indrekus”, vaid sama romaani kolmandal osal põhinevas “Wargamäe Wabariigis”, mis on samuti Elmo Nüganeni lavastatud ja mida mängiti nn Vargamäel. Linnateatri kalendris, mis Hele ja Alo kodus seinal ripub, on just detsembrikuu lehele pandud pilt, millel Alo seisab Indrekuna avaral Tammsaare väljamäel ja seda vaadates tuleb lavastuse eriline vägi ja atmosfäär eredalt meelde. Küsin, kas Helel ja Alol kahju pole, et nad ühes lavastuses Karinit ja Indrekut mängida pole saanud.

“Ei,” tuleb üsna üksmeelne vastus. “See oleks võinud segama hakata.”

Indreku kõrval on Alo üks olulisemaid rolle olnud nimiosa Ain Prosa lavastuses “Vincent”, mille eest Alogi oleks peaaegu Eesti Teatri Aastapreemia saanud: ta kuulus nominentide hulka, aga preemia läks siiski teisele meesnäitlejale.

“Mul on väga kahju, et Alo tookord seda preemiat ei saanud: ta oleks seda igati väärinud,” ütleb Hele.

“Mul oli ka siis kahju, aga nüüd pole sellel enam kuigi suurt tähtsust,” sõnab Alo ja vaatab süles istuvat Roosit pilguga, nagu oleks too väärt kümmet teatri aastapreemiat. Kuigi ka töö teatris on talle endiselt tähtis. Tõsi, Alo ei ütle enda sõnul kunagi, et ta läheb tööle, vaid et ta läheb kas proovi või etendusele. Viimasel ajal teatris mängitud rollidest on Alo enda jaoks südamelähedasemad need, mis sündinud noore lavastaja Uku Uusbergi lavastustes “Loomaaialugu” ja “Vahepeatus”. Esimest mängiti VAT Teatris, teist loomingulise ühenduse R.A.A.A.M. “lipu all” Hüüru mõisas ja mitmel pool mujal. Septembris Tartus toimunud festivalil “Draama 2009” pälvisid Alo Kõrve, Indrek Ojari ja Argo Aadli “Vahepeatuses” mängitud rollide eest näitlejapreemiad, Uku Uusberg, sai lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemia.

Saku Hele

Saku lähedal oma majas on Hele ja Alo elanud juba kaks ja pool aastat. Kui nad oma kodu looma asusid, oli teine võimalik krunt saadaval Tabasalus.

“Tagantjärele on meil väga hea meel, et Tabasalu variant ära jäi: sinna on tipptunnil autoderohkuse pärast lausa piin sõita, Sakku sõitmine pole aga mingi probleem,” ütleb Hele ja lisab, et on Alo isale piiritult tänulik selle eest, et too sundis teda omal ajal autojuhikursustele minema. Oma isale on ta tänulik selle eest, et too viitsis temaga õppesõitu teha. Ilma juhilubadeta oleks Helel oma elu praegu üsna keeruline korraldada. 

“Mulle meeldib autoga sõita ja pooletunnine sõit linnast siia ei ole üldse tüütu,” ütleb Hele. “Vastupidi: see on just paras aeg selleks, et pärast etendust oma mõtteid korrastada: “mootor” ju niikuinii töötab veel “kupli all”. Kui Männiku teele jõuan, tunnen, et pinged on linna maha jäänud ja koju jõudes olen ma juba mina ise.”

Naljatamisi lisab Hele, et Sakus elamine annab talle põhjust enda kohta öelda: Saku Hele. Kui aga Saku Õlletehas pakuks talle võimalust seda õllesorti reklaamida, ütleks ta kindlasti ära.

Kui Hele senist teatrikarjääri vaadata, siis jääb mulje, nagu oleks ta seda väga teadlikult planeerinud: et kõigepealt tõestab end Karini-suguse mastaapse draamarolliga, siis alles lubab endale kaasategemist muusikalides ja seriaalides. Ning lapsegi sünnitab alles siis, kui pole enam ohtu, et ta kodusoleku ajal sootuks ära unustatakse.

“Ma pole üldse mingi etteplaneerija!” kummutab Hele selle mulje. “Kõik asjad on mu ellu lihtsalt täpselt õigel ajal tulnud. Ilmselt on mul siis väga vedanud.” 

Kui Hele ja Alo näitlejatena omavahelist konkurentsi ei tunneta, siis köögis käib neil küll väike sõbralik ärplemine selle üle, kes ühe või teise toidu valmistamisega paremini hakkama saab.

“Kui soolase toidu tegemise usaldan ma hea meelega Alole, siis magustoidud ja küpsetised on minu pärusmaa,” ütleb Hele.

Öeldu tõestus on minu ees taldrikul: hullult maitsev purukattega kohupiima-õunakook. Kui Hele ja Alo jõululaupäeva õhtuks oma Saku-koju jäävad (senini on nad sel õhtul ikka kas Hele vanemate juures Jõgeval või Alo vanemate juures Saduküla lähedal olnud), siis valmib ka jõulupraad nende mõnusa palkmaja suures puudega köetavas ahjus.

“Jõulude osas pole me veel otsust teinud, aga aastavahetusel oleme kindlasti kodus: siis saame oma toredatele naabritele üle aia head uut aastat soovida,” ütleb Hele. 

iii

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus