Juubelilugusid tehakse mitut moodi. Seekord jätab Vooremaa Hansu aretatud sordid, avaldatud teadustööd ja juhatatud rahvusvahelised konverentsid sootuks üles lugemata ning kasutab võimalust tsiteerida Hans Küütsi vastilmunud mälestusteraamatut ?Visandeid minu elust?, mis peale autori enda kirjapandu sisaldab ka aja jooksul tema kohta ilmunud lehelugusid ning kolleegide ja sõprade mõtteavaldusi. Eluterve huumor on olnud Hans Küütsi elu lahutamatu koostisosa. Seepärast sai raamatustki välja nopitud eelkõige lõbusamaid tükke. Ja ega juubel polegi mingi kurb sündmus. Arvukate õnnitlejatega ühineb ka Vooremaa.
Lapsepõlvest PõlvamaalEma ütles, et ma olin ilmale tulnud suitsusaunas, mis oli umbes 100-150 meetrit elumajast eemal. Oli sügav lumi. Isa-ema magamistoas oli minu jaoks üles seatud vibuga häll, mille isa ise oli teinud. See häll on mul veel praegugi alles. (?)
Olin viieaastane, kui pidin juba karja minema. Minu mäletamist mööda oli karjas kuus lehma, üks suur pull ja terve kari lambaid. Karjamaa oli põllu ja metsa vahel, kitsuke, kuid see-eest pikk. Lambad tükkisid väga vilja minema ning minul ja mu parimal sõbral, kollakasvalgel pikakarvalisel karjakrantsil Mutil oli palju tegemist. (?) Olin oma koerasse nii kiindunud, et otsustasin ükskord järele proovida, kuidas koera elu ka on. Oli õhtune aeg. Jooksime koos, kuhu koer, sinna ka mina. Öösel kella kahe ajal leidsid vanemad mu magamas koera asemel. (?)
Olin nelja-aastane, kui tahtsin väga koos [vanema venna] Johannesega ?küla peale? minna. Ema ei saanud mu ?küla peale? mineku kirge muidu jahutada, kui leppis teenijaga kokku ja lubas mul siis õhtul üle õue tema juurde aita minna. Läksingi, võeti kenasti vastu, kutsuti teki allagi. Kui üks tüdruk oma palja kintsu mulle peale pani, oli mul kiire minek. (?)
1945. aastal olin Võõpsus laadal. Oli sõjajärgne aeg, turul oli rahvast palju, kaubeldi kõigega. Äkki puhkes suur kisa ja naer: keegi oli lasknud rahva sekka kesiku, kellele oli suurte punaste tähtedega seljale kirjutatud: Eesti tegi suure vea, laskis sisse vene sea. Miilitsad jooksid seale järele ja tahtsid ta maha lasta, aga rahvast oli palju ja tihedalt koos, nii et kuul oleks võinud kogemata mõnd inimest tabada. Väle siga pääseski esiotsa pakku. Mis loost edasi sai, ei tea.
Koolipõlv TartusSiis läksin Tartu I Keskkooli. Seal vaadati maapoistele ikka ülevalt alla. Kaks kolmandikku poistest langes kaheksandast klassist välja, ma sain ka alguses eesti keeles, vene keeles ja inglise keeles ühtesid mitu tükki. Siis hakkasin õppima, tõusin hommikul kell neli ja õppisin. Sain jalad alla ja koolis võeti mind omaks. See oli õige kah ? pead ikka näitama, mis mees sa oled. Laupäeviti sõitsin rattaga mööda kruusateed koju, viiskümmend kilomeetrit, kodus oli vaja pühapäeval tööd teha, pühapäeva õhtul jälle jalgrattaga linna. See oli nii ilus aeg, küll oleks hirmus, kui aeg oleks parem olnud, võibolla oleks minust siis saanud mõni Tartu linna pätt. (?)
1951. aastal, kui loodi Eesti Põllumajanduse Akadeemia, olin mina üks esimestest sisseastujatest. Mäletan, kuidas peeti avaaktust. R. Antons oli rektorina väga populaarne. Kindral Issakov, Dnepri jõe ületamise kangelane, tegi oma kõuehäälega ettepaneku valida NLKP Keskkomitee aktuse aupresiidiumi. See oli aja märk. Meie sellisest aupresiidiumist küll lugu pidada ei osanud, ent pikemalt sellise teguviisi üle juurdlema ka ei hakanud. Elevust oli palju. Nii sai minust EPA agronoomiaüliõpilane. (?)
Agronoomina Erumäe sovhoosis
Kuigi kolhoosnikud said normipäeva eest ainult kopikaid ja mõnisada grammi vilja, käisid nad ikkagi korralikult tööl, sest nad olid lihtsalt harjunud tööd tegema. (?)
Esines ka varastamist. Inimesed teadsid, kes oli võtja. Läksin siis selle mehe juurde ja tutvustasin ennast. Tema ütles, et on sõber. Vastasin, et mis sõber sa oled, kui varastad jahu ja ajad hansat. Hiljem selgus, et mehe perekonnanimi oli Sõber. (?)
Sel ajal oli veel riigilaen nuhtluseks kaelas. Igale perekonnale oli määratud kindel summa, määrajaks partei instruktor. Käisime perest peresse, kaasas ka brigadir. Ütlesin ühe pere kohta, et selle võime küll vahele jätta, nad nagunii ei võta laenu. Läksime siiski tuppa. Instruktor hakkas ääri-veeri rääkima, et meil on plaan ja nii edasi. Mees vihastas selle peale ja ütles: ?Mul oli naisega ka eile õhtul plaan, aga midagi ei tulnud välja.? Ja nii see jutt lõppeski.
Jõgevale sordiaretajaks!
Juba EPA lõpuaastatel oli mul suur tahtmine Jõgevale sordiaretusjaama tööle tulla. (?) Mõtlesin, kuidas sinna saada ? esialgu kasvõi tänavapühkijaks. (?) Ja ennäe imet ? ükskord 1958. aastal tuli mulle tolleaegse Jõgeva SAJ direktori A. Kalmani allkirjaga kiri, milles mind kutsuti Jõgevale odraaretajaks. (?) Olin hirmus õnnelik ja sõitsin kohe oma ?Kavronetsi? mootorrattal, ?plekkmantel? seljas, Jõgevale. (?)
Siin töötasid tol ajal mitmed värvikad isiksused. Herbert Korjus oli kõrreliste heintaimede aretaja. (?) Ta oli väga hajameelne ja omis mõtteis. See tema omadus sai lausa legendaarseks. Sõiduvahendiks oli tal külgkorviga mootorratas. Ükskord võttis ta töölised peale, sõitis põllud peaaegu läbi, tuli labori juurde tagasi ja avastas, et üks tööline istub ikka rattal. ?Sa ei läinudki maha?? imestas Korjus. ?Aga sa ei sõitnud selle põllu poolegi, kuhu ma pidin minema,? vastas tööline A. Märtin. (?)
Jüri Ruuge oli paadunud kalamees. (?) Kord suvel läks Jüri kella kuue ajal hommikul vana kontori akna alla kala püüdma. Toonane sovhoosi asedirektor Arvo Oja tuli ka juba kella kuue ajal sinnasamasse kontorisse tööle ja nägi, kuidas Jüri kala püüab. Juhtus aga, et Jüri viibutas õngega liiga ägedalt ja konks jäi puu oksa kinni. Jüri tahtis õnge lahti päästa seda vigastamata, kuid konks oli nii kõvasti kinni jäänud, et Jüril kulus kaks tundi, enne kui ta konksu vabaks sai. Arvo ei saanudki aga tööle hakata, vaid jälgis kõik need kaks tundi, kuidas Jüri oksa ja konksuga mässas.
Kohalik BAM
Kui ma Rootsist Svalöfi instituudist sta?eerimast tulin, oleksin võinud doktoritöö ära teha. Aga mis kasu oleks olnud ühest doktorist, kui teiste aretajate töötingimused halvas seisus. Siis arvasin ma: loon enne teistele ja endale need tingimused ja siis teen doktori. On tänaseni tegemata, kuigi mõte pole maha maetud. Ka Pill ja Aamisepp ei teinud doktorit, neile anti teenete eest. Pill küsinud ikka: mille poolest on doktor Pill parem kui Mihkel Pill? (?)
Ehituse vallas oli kõige tähtsam rajada katsekuivati-laboratoorium, sest peale näidissovhoosi viis tonni mahutava plekk-kuivati oli meil kasutada veel 40kohaline aktiivse ventileerimisega katsekuivati vanas mõisahoones, kuhu oli äärmiselt tülikas ligi pääseda.
Uuele laborile koha leidmine oli raske. Veel raskem oli valitud koha kättesaamine, sest kohalikud inimesed ladustasid seal oma küttepuid. Läks terve aasta, enne kui inimesed oma puud ära viisid. Osa aga ei viinudki ja nii tuli katsetöölised sundkorras neid vedama panna. Kuna koht oli kraave täis, ei jäänud muud üle kui ühe sõjaväeosaga kokku leppida, et nende tank-buldooser maad ette valmistama tuleks. Kui tank kohale saabus, mõistsid ka need, kel puud senini viimata olid, et asjaga on tõsi taga ja üsna ruttu said viimasedki puud ära viidud. Tolle viimase minuti kiirustamise ja tanki tõttu saigi vist ehitis hüüdnimeks BAM.
Betti odratolgus
Aastaid töötas Jõgeva Sordiaretusjaamas Rudolf Tamm. Temal ja tema abikaasal Fernandal olid laialdased sidemed meie kunstiinimestega. R. Tamme iluaed oli tol ajal väga kena, liigirohke ja seda ehtisid A. Starkopfi loodud kujud. Kuulsat aeda käidi imetlemas lähedalt ja kaugelt. Tammed käisid läbi ka Betti Alveriga ja nii tegigi R. Tamm novembris 1981 mulle ettepaneku minna õnnitlema luuletajat tema 75. sünnipäeval. Olin muidugi rõõmuga nõus. Tammed võtsid kaasa kimbu R. Tamme aretatud krüsanteeme ?Koidula?.
B. Alver oli elevas meeleolus ja päris ka minu tööala järele. Vastasin, et olen odraaretaja. Ta ristis mu kohe ?odratolguseks?. Juttu tuli ka tema tööst. B. Alver kurtis, et ta kirjutab sulega, aga vene tint ei ole hea, paakub. Mulle jäi see meelde ja Inglismaal käies ostsin talle Parkeri firma tinti, mille kinkisin talle 1982. aastal sünnipäevaks. Poetess rõõmustas selle üle väga. Nii külastasin teda igal aastal tema sünnipäeval kuni tema surmani. Viimane pott Parkeri tinti jäigi üle andmata, see on nüüd Jõgeval tema muuseumis.
Hans ja Peipsi
Oli 1971. aasta septembrikuu, mul oli juba kandidaadikraad kaitstud ja Rootsis käidud, kui läksin Jõgeva suurte hobikalameeste Mart Uudla, Elmar Pinka, Juhan Paatsi ja teistega esimest korda Peipsile. Peipsi järve ääres elas Paul Ollissaar. See oli lahke vanapapi, teadis, missuguste riistadega mis ajal püüda. Tema oli meie professor kalapüüdmise alal.
Tuul oli kõva ja peksis meie paati hirmsasti. Oma teadmatuses läksin paadi ninasse, kus üles-alla kõikumine oli kõige suurem. Varsti olin näost valge ja oksendasin mis hirmus. Kuid kala võttis hästi. Oksendamise vaheaegadel püüdsin kala ja sain üsna ilusa saagi. Kaaslased Elmar Pinka ja Paul Ollissaar ei teinud minu häda märkamagi. Mõtlesin siis, et olgu see viimane kord, aga jonn on jumalast ning paari päeva pärast olin samade meestega uuesti paadis ja Peipsil. Siis olin juba nii kosunud, et läksin küll näost valgeks, kuid öökima enam ei hakanud. Kala saime ka ilusti. Nii see algas, jätkus ja süvenes. (?)
Kord ilusal talvehommikul sõitsime mootorsaaniga kalastamiskohale. Mart oli roolis ja meie Lembituga saani taga kelgul. Niipea kui järvele jõudsime, põrkus kelk vastu jääpanka, läks kaldu ja meie pudenesime kelgult. Mart, kes midagi ei märganud, põrutas täiskäiguga edasi. Ta jõudis kaugele, paistis meile juba nagu täpp, enne kui juhtunut märkas ja tagasi meid üles korjama pöördus. (?)
Mina olen oma kõige paremal talvisel ahvenapüügil saanud ühest august 138 kala. Ma tegin alati kaks auku kõrvuti, et teada saada, missuguse sikuskaga püüda. Kord läksin aga Mardi ?maale?, kust tema just ära oli läinud, sest kala ei võtnud. Sealt sain nii palju ahvenaid, et naljatasin: ?Kahemeetrine järjekord oli vee all, kõik tahtsid minu sikuskat.?
Teised Hansust
Hans-Ulrich Hege, katsetehnika tootja Saksamaalt:
?Mulle sai üsna ruttu selgeks, et Jõgeva Sordiaretusjaam erineb põhimõtteliselt teistest sama profiiliga asutustest Nõukogude Liidus. Ka minul kui Läänest tulnul oli seal võimalik ilma mingite probleemideta rääkida osakonnajuhtide ning tehnikute ja põllutöölistega. Oli hea tunne leida sealt eest meeskond, mis tegi nii head koostööd, hoolimata sellest, et üldiselt polnud selles riigis kombeks edutamisel inimese kvalifikatsioonist lähtuda.?
Arvi Kallas, endine kolleeg:
?Käisime Hansuga Moskvas Traktorekspordis mingite masinate (arvatavasti olid need Hege katsetööde masinad) ostusid vormistamas. Nende ost oli ilmselt varem kokku lepitud ? siis, kui seesama peadirektor oli külastanud Jõgeva Sordiaretusjaama. Hans olevat viinud ta Peipsi äärde kalale ja sauna, kus ilmselt masinate ostu lõppotsused tehti. Hansu kolleegid pilasid hiljem, et Hans oli saatnud ühe oma tuukriülikonnas kaastöötaja kalakotiga vee alla, kus ta Moskva kõrge külalise õnge otsa kalu pani. Olin muidugi kuulnud, kuidas Moskvas likööri Vana Tallinn ja suurte ?okolaadikarpide eest võib ühte kui teist saada. Minul polnud kunagi vaja olnud selliseid lükkeid teha. Nüüd nägin, kuidas Hans seda tegi. See oli meistritöö!?
Eerik Müts, sõber:
?Mina ei ole õige inimene, hindamaks Hansu kui sordiaretaja teeneid ? see töö jäägu targemate teha, aga tahaksin rääkida ühest ettevõtmisest, mis oli küllalt tüüpiline näide Hansu abivalmidusest. Ants Paju palus Hansu abi oma uue eramu õuele muru rajamisel. (?) Muruseemne saime Sirje Tammelt. Suuremad seemned külvas Hans isiklikult külvikuga, peenemad meie näpu vahelt, kinni rullisime Ants Benderi isiklikul loal saadud käsirulliga. Kogu selle tehnika vedasin kohale mina T-25 järelkäruga. Järelkäru oli muidugi ilma tulede ja numbrita, hiilisin, hing kinni, viadukti alt läbi.
Töö lõpetasime tulede valgel. Artur oma valge Nivaga oli juba lahkunud, kui meie minekule asutasime, ja siis selgus, et ma ei saa oma agregaati kuidagi ümber pööratud. Aga kuna öösel korralikus linnas nagu Jõgeva peavad inimesed nii hilja õhtul magama ja valmistuma järjekordseks tööpäevaks, siis selline tulede valgel askeldamine, pealegi raudtee lähedal, äratas tublide politseinike tähelepanu. Nad passisid tükk aega. Muidu nii tegus Hans ei saanud selgitama ka minna: Sirje, teades Hansu hajameelsust, soovitas enne järele vaadata, kas tema enda ministrilt saadud Volvo dokumendid on ikka käepärast. Ei olnud. Ja nii jukerdasime seal edasi. Politsei ei julenud või ei tahtnud seal passida ja nii nad lõpuks ära läksid. Tee kodu poole oli avatud.
Kui viadukti alt läbi saime, kukkus see pagana külvik teele maha. Tuli peatuda ja ta üles korjata. Hans passis sel ajal raudtee ülesõidus: ega Volvoga saa salateid mööda hiilida. Etteruttavalt olgu öeldud, et politsei oli Põltsamaa oma ja autodokumendid leidis Hans järgmisel päeval üles.
Kui õhtul ? või mis õhtul, öösel ? koju jõudsime, oli perenaine Virve väga pahane. Meelde on jäänud tema ütlus: ?Ei saanud siis ka helistada, me nii närveerisime. Muidu on sul mobla ka vetsupoti peal kaasas, aga täna ei saanud telefonitsi sõnakestki öeldud.??
Ants Bender, kolleeg:
?Juhi rolli saab hinnata teatud ajaliselt distantsilt ja nüüd, kuus aastat pärast seda, kui Hans Küüts direktoriameti maha pani, on meie arvamus temast kindlasti objektiivsem. Nii, nagu Sakus räägitakse praegu kuldsest Jürissoni ajast Eesti Maaviljeluse Instituudi minevikus, nii räägitakse meil kuldsest Küütsi ajast Jõgeva Sordiaretuse Instituudi minevikus. Tema direktoriks oleku ajal edenes sordiaretustöö, ehitati palju vajalikke hooneid, suudeti soetada ülidefitsiitset välismaa katsetehnikat (kokku 40 masinat ja seadet), noorendada teadlaskaadrit ja teha paljut muud. Just tema juhtimise ajal kujunes Jõgeva Sordiaretusjaam üheks kõige paremini katsetehnikaga varustatud põllumajanduslikuks uurimisasutuseks mitte ainult Eestis, vaid ka kogu endises Nõukogude Liidus. Just Jõgeval viidi korduvalt läbi üleliidulisi õppepäevi kaasaegsete katsemasinatega tutvumiseks, siin asusid nende masinate tagavaraosade laod, siin olid tööl välismaal väljaõppe saanud insenerid, kes sõitsid väljakutse peale teistesse liiduvabariikidesse kohale ja remontisid seda keerukat tehnikat. Ta oskas siduda asutuse kollektiivi ühtseks tervikuks, mõistis teadustöö eripära ega sekkunud kunagi väiklaselt teadurite loometegevusse, vaid püüdis heatahtlikult selle edenemisele kaasa aidata.?
