Häädemeeste ? hää maalimispaik

Maalilaagris töötatakse intensiivsemaltki kui tavalise õppetöö ajal. Kui viie aasta taguses esimeses laagris oli see lastele üllatuseks, siis nüüd ollakse sellega harjunud.

“Esimeses maalilaagris pidid õpetajad lõpuks ise eeskuju näitama ja ees maalima hakkama, alles siis õnnestus lapsed tööle saada,” meenutas kunstikooli juhataja Ethel Hakkaja. “Tänavu suisa oodati, millal õpetaja ometi ülesande kätte annab: lapsed on meil nii tubliks läinud.”

Häädemeeste osutus väga rikkaks jäädvustamiseks sobivate motiivide poolest: seal oli palju ilusaid maju, põnev muuseum ja merigi oli lähedal. Häädemeeste kiriku jäädvustamise kõrval pidi igaüks maalima ka oma versiooni kiriku altarimaalist.

Iga päev ? ühtekokku veedeti neid Häädemeestel viis ? pidi igaühel valmima kaks tööd. Tehnikatest viljeldi akvarelli, gua?i ja rasvakriitidega maalimise kõrval ka pliiatsi- ja söejoonistust. Rasvakriitidega tehti näiteks oma versioon altarimaalist (kriitidega oli kirikus tegutseda ohutum ? ei määrinud midagi ära), pliiatsi ja söega jäädvustati aleviku huvitavaid arhitektuuridetaile.

Ojaveri jalad

Lasteaias Naerukajakas, kus laagrilised elasid, käis ka külalisi: sinna põikasid nimelt sisse Lätist näituselt naasvad tegevuskunstnik Jüri Ojaver ja skulptor Tõnu Smidt. Ojaveril olid “juhuslikult” kaasas ka mõned taiesed, sealhulgas suuremõõtmeline “Jalad”, mida näidatud ka mainekal Veneetsia biennaalil. Jüri Ojaver esitas performance’i, mille Tõnu Smidt jäädvustas ning mis sai kunstiõppurite hilisõhtuse pimemaalilmise teemaks.

Pimemaalimine ehk käsikaudu maalimine (silmad seotakse selleks ajaks kinni!) on Põltsamaa kunstikooli laagrites juba traditsioon. Maalimiseks pidi igaüks varuma endale söe ja ühe suvalise gua??värvi. Värvivaliku tegi raskemaks see, et ülesanne polnud valides ju veel teada.

“Õpetaja Kaire Nurk, kes tänavu laagrilisi juhendas, on meister selliseid mängulisi ülesandeid välja mõtlema,” ütles Ethel Hakkaja. “Aga just sellised ülesanded ergutavad laste fantaasiat ja innustavad neid töötama.”

Külas käisid ka maalilaagrilised ise: mõni kilomeeter eemal Raiesmaa talus toimus parasjagu Tallinna ja Narva noorte osavõtul integratsioonilaager ja Põltsamaa noored kunstnikud kutsuti sinna külla. Integratsioonilaagris pakuti põltsamaalastele vesiratastega sõitmise võimalust, nemad omalt poolt korraldasid tutvusmismängu, mille käigus igaüks pidi maalima oma autoportree.

Looduses huvitavam

Kohalike elanikega pidid kunstiõppurid samuti suhtlema: tavapärase performance’i ettevalmistamise asemel anti noortele seekord ülesanne võhivõõrastele inimestele natuke veidraid küsimusi esitada ning küsitluse tulemused laagri lõppedes kaaslastele esitada. Viienda kursuse õpilased korraldasid näiteks liikluspolitseinike eeskujul kampaania “Puhuvad kõik!”, ainult et puhuda lasksid nad mitte alkomeetrisse, vaid seebimullitopsi. Mõned nooremad õpilased uurisid jälle, mis kell inimesed hambaid pesevad. Kuna mõned küsitlemised jäädvustati, võis seda isegi performance’i tegemisena käsitleda.

Kui arvestada, et eneseharimiseks kasutati ära ka teekond Häädemeestele ja tagasi (Viljandis vaadati üle Johann Laidoneri monument, Kondase keskus ja Jaani kirik, Halliste kirikus imetleti Jüri Arraku modernset altarimaali ja Toris Püha Jüri monumenti, Pärnu Uue Kunsti Muuseumis külastati näitust “Mees ja naine”), siis pole ime, et viienda kursuse noored kirjutasid laagri kokkuvõtteks: “Silmaring laienes niisama tormiliselt kui hullusti mässasid rajutuuled Tartumaal.”

Silmaringi laienemise tulemused ehk laagris valminud tööd pandi üles kunstikooli keldriklassi, millele näituse puhuks natuke pidulikum ehk keldriateljee nimi anti. Meil õnnestus näitusel kohtuda vaid ühega enam kui paarikümnest autorist, viienda kursuse lõpetanud Eva Järvega.

“Looduses maalimine erineb tunduvalt talvisest tubasest natüürmortide tegemisest,” ütles Eva. “Esimene on raskem, aga huvitavam ja arendavam.

Häädemeestel oli valida palju huvitavaid motiive. Veel meeldis mulle see, et koos meiega olid laagris mõned kunstikooli täiskasvanute kursusel õppijad: nende töötamist oli päris õpetlik jälgida.”

Kultuurkapitali toetusel teoks saanud maalilaagri töid saab keldriateljees näha uue õppeaasta alguseni.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus