Justiitsministeerium on tulnud välja ettepanekuga arutleda võimaluse üle alandada kohalike volikogude valimistel valimisiga praeguselt kaheksateistkümnelt eluaastalt kuueteistkümnele. Ettepanek tundub mõistlik ja väärib igal juhul kaalumist. Järgnevalt selgitus, miks võiks gümnaasiumiõpilased valimiskastide juurde lubada.
Statistikaameti andmetel saab Eesti rahvaarvu muutuse viimase 40 aasta jooksul jagada kahte
etappi. Aastatel 1970–1990 kasvas Eesti rahvastiku arv pidevalt ja ühtlaselt, ent viimase 20 aasta jooksul on rahvaarv vähenenud. Aastatel 2008 – 2010 on rahvaarvu kahanemise tempo oluliselt langenud ja 2011. aasta lõpuks saab statistikute hinnangul rääkida isegi selle stabiliseerumisest.
Põhjusi me tegelikult teame. Rahvaarvu kasvu taga oli suurelt osalt migratsioon, mis kindlasti ei olnud Eesti huvides. Sündide vähenemine viimasel kahekümnel aastal oli aga põhjustatud üleminekuaja ebakindlusest ning osaliselt väljarändest. Rahvastiku stabiliseerimisel on olnud oma osa vanemahüvitisel, mille kehtestamise järel on sündide arv suurenenud ja iive isegi positiivseks tõusnud.
Lapsi sünnib taas rohkem, demokraatliku Eesti riigi iseseisvus ja püsimine on saanud mitte ajutiseks ja kaheldavaks, vaid enesestmõistetavaks. Seetõttu tasub arutada, kuidas selles riigis edaspidi tulevikuotsuseid teeme. Elu järjest paraneb ja inimeste eluiga pikeneb. Täna sündinud eestlastest rohkem kui pooled elavad vanemaks kui 80 aastat.
Ajal, kui vanemahüvitise maksmise aastatel vabas Eestis sündinud lapsed hakkavad jõudma valimisikka, Eesti valijaskond tervikuna tegelikult vananeb. Seetõttu on eriti oluline pakkuda noortele võimalust senisest enam kaasa rääkida, et ka noorte inimeste huvid saaksid valimistel tugevamalt esindatud. Omavalitsustele on vaja eakate päevakeskust, kuid ka rularamp ja ettevõtluskeskkonna areng peavad valimisprogrammides selle kõrvale mahtuma.
Pealegi on paljudes Eesti väiksemates paikades 20-30 aastasi noori vähem, sest paljud neist on pärast gümnaasiumi lõpetamist lahkunud suurematesse linnadesse esmalt õppima, seejärel tööle. Luuakse pere ja lapsepõlvepaikadesse tihti ei naastagi. Vahest tasub loota, et kui lõpuklasside noored saavad kohalikel valimistel otsustada, säilib nende side kodukoha paremini ja huvi selle vastu, kuidas “oma” vallal või linnal läheb, püsib suuremana.
Valimisea alandamises kahtlejad on nimetanud võimalikku ohtu, et valimiskampaania jõuab kooliseinte vahele. Aga mis on valimiskampaania? Miks tahetakse seda sõna täita ilmtingimata negatiivse sisuga? Kas pole arutelud tulevikuvalikute üle, mida valimiskampaania endast tegelikult kujutama peaks, hoopis mõistlik asi? Ja pealegi reguleerivad valimiskampaaniat seadused ning võimalikud rikkumised ei jää tähelepanuta.
Me ei saa kuidagi mööda faktist, et Eesti ei ole suur riik. Ei territooriumilt ega rahvaarvult. Nii on iga inimene, kes oma arvamust avaldab, ja valimistel seda kahtlemata tehakse, väga hinnas. Gümnaasiumieas oma osale selles vastutuses mõtlema hakata on igati paslik. Kohaliku volikogu valimine on tõhus täiendus kodanikuõpetuse tunnile, seda võib nimetada isegi kodanikuks olemise praktikaeksamiks.
Keegi tark inimene on öelnud, et kui otsustamise juures on ainult vanad, on see tragöödia, kui ainult noored, siis komöödia, kuid kui otsustamisel täiendab eakate inimeste elutarkust mõõdukas kogus nooruslikku uljust, on head eeldused, et otsused sünnivad parimas kooskõlas ühiskonna arengu vajadustega.
i
JAANUS TAMKIVI, riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees
