|
|
Homme hommikul peab Mustvee Betaania koguduse pastor Paul Gill jumalateenistuse, kus tal tuleb õnnistada ka kümmet last, erandlikult kell üheksa hommikul. Kohe pärast jumalateenistust sõidab pere Tallinna Estonia kontserdisaali presidendi emadepäeva vastuvõtule. |
Nelja lapse ema, Mustvee Gümnaasiumi õpetaja Ave Gill on üks kahest Jõgevamaa emast, kes pealinnas oodatud. Kutse on saadetud ka Kasepääl elavale kuue lapse emale Aili Koppelile.
Ave Gill on praegu tegelikult kodune, sest kaheksakuuse Paul-Eeriku juurest on veel liiga vara tööle tõtata.
“Minu jaoks on Paul-Eerikuga kõik justkui teistmoodi, sest vanemad lapsed on juba suured – Mihkel sai juba 17, Anneli 15 ja Jakob 13. Olen õnnelik, et võin veel ühte pisipoega kasvatada, nüüd on elukogemust ja tarkust palju rohkem. Mõnus on ka koolitööst aeg maha võtta ja rohkem oma perele keskenduda,” tunnistas naine.
Ave Gill on pärit Mustvee lähedalt Vilusi külast neljalapselisest perest. Ta ema suri, kui Ave oli 14-aastane, isa abiellus uuesti ja pere kolis Pärnusse. Lapsepõlvekodus elab praegu Ave õde oma perega.
Paul ja Ave kohtusid Pärnus, pikka aega elasid ja töötasid Gillid Lihulas.
Neljas pakkumine
Viis aastat tagasi kutsus Mustvee kogudus Pauli pastoriks. Mees oli nõus Mustveesse tulema ainult juhul, kui leiab lisaks pastoriametile Mustvee Betaania koguduses ka töö, millega oma pere ära suudaks toita.
11 aastat Lihulas töötanud pastorile oli Mustvee koguduse pakkumine neljas. Kui kolm esimest lükkas Paul Gill tagasi, siis Mustvee kogudusele vastas ta jaatavalt. “Mustvee on nii raske koht, et minu jaoks oli see tõeline väljakutse. Kogudusel polnud maja, pastorit samuti, varem oli kolm kandidaati loobunud,” rääkis Paul Gill. Tema sõnul käis kõik nii kähku, et ta tundis end olevat õiges kohas.
Kutse ajalooõpetajana tööle asuda tuli Gillile 27. augusti õhtul, tööd tuli alustada aga juba esimesest septembrist. “Meie pere Mustveesse tulek toimus vähem kui viie päeva jooksul, see oli enneolematu kiirus,” meenutas ta. Laste mõistev suhtumine ja olukorraga kaasa tulemine tegi otsustamise palju lihtsamaks.
Ave Gill on algklasside õpetaja, kes võib tunde anda kuni kuuenda klassini. Ta omandas pedagoogikakoolis lasteaiakasvataja kutse. Hiljem õppis algklassiõpetajaks Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis.
Ta õpetas Mustvee Gümnaasiumis muusikaõpetust, ajalugu, eesti keelt ning loodusõpetust, olles ka klassiõpetaja.
Gillide lapsed võeti Mustvee koolis väga sõbralikult vastu, klassid on tunduvalt väiksemad kui Lihulas. “Kõik läks lihtsalt ja valutult, lapsed on siin rahulikud,” rääkis Ave Gill.
Mustvee tugevuseks peab pereisa jumalakartlikkust. Viie kiriku mõju on selgelt tunda nii täiskasvanute kui ka laste seas.
Mustvee ja Lihula lapsi Paul Gill võrrelda ei taha. Mustvee lapsed on harjunud tööd tegema, kilehoonetes on maast madalast tulnud vanematele abiks olla. “Tahame seda tunnistada või ei, aga töökasvatus on parim vahend inimeseks kasvamisel,” tõdes vaimulik.
Investeerivad laste haridusse
Pikka sisseelamiseaega Gillidele viis aastat tagasi ei antudki. Oktoobris küsis Paul Gill koguduselt, kas tuleks hakata vana kinomaja taastama või uut palvelat ehitama. Kogudus otsustas, et ehitatakse uus maja. “Siis läks töö lahti, projektiga jooksin terve talve, suve hakul hakkasime juba ehitama,” meenutas pastor.
Mustvee Betaania koguduse pühakoda kerkis nii, et ehitus käis, aga käimasoleva etapi lõpetamiseks raha ei olnud, seda tuli pidevalt otsida. “See on suur ime, et 4,8 miljonit krooni annetustena kokku saime, riik andis 300 000. Eriti soojaks läks minu süda siis, kui kauaaegne Mustvee puhkpilliorkestri dirigent Valter Jaanus andis mulle ümbriku ja ütles, et see on Mustvee pensionäride annetus kiriku ehitamiseks. Kõik annetajad ei kuulunud üldse meie kogudusse, kuid elasid kiriku kerkimisele kaasa. See andis mulle jõudu juurde edasi rabelda,” rääkis Paul Gill.
Pühakoja ehitamise ajal jäi Paul Gillil pere jaoks üsna napilt aega. Mihkel ja Jakob olid tihti palvela juures abiks, koos isaga tehti lihtsamaid ehitustöid. Kogu Gillide pere on olnud uue kiriku ehitusel jõu ja nõuga abiks. Kõik need raskused ja rõõmud, millest on koos läbi mindud, on teinud pere tugevamaks.
Koos perega on käidud ka matkamas ja reisimas. Need ei pea olema kallid reisid: tuleb lihtsalt koos olla ja ühiselt midagi ette võtta. “Oluline on üksteise jaoks aega leida. See tugevdab peret,” kinnitas ka ema Ave.
Teatris ja kontserdil saavad Gillid käia ainult tänu sellele, et neil on oma auto. Uuele autole aga eelistab pereisa lastele hea hariduse andmist. Pere vanim poeg Mihkel õpib Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. “Tema kulud on keskmiselt kolm tuhat krooni kuus, õppeperiood kestab üheksa kuud, seega kulutame aastas 27 000 krooni ühe lapse õpingutele. Aga meil on veel kolm last, nende huviringide kulud, korterikulud, toit. Laste haridus on praegu kallis, tahame või ei taha.”
Ja pereisa räägib selle peale mõistujutu: kui sa oled hea jooksja ja jooksed nõrgematega, tuled ikka esimeseks. Kui oled hea jooksja ja võistled tugevamatega, võid oma jooksu küll kaotada, kuid aeg on ikka parem. “Treffneri Gümnaasiumis õppimine on Mihklile kasulik,” rõhutas ta.
Katsetele läks Mihkel ise, kui ta oli sisse saanud, siis toetasid vanemad teda täielikult.
Ka tänavu kaheksandat klassi lõpetav Anneli sooviks võib-olla ka edasi muusikat õppida. “Me toetame ka tema õpinguid. Usun, et need kroonid, mis laste haridusse investeerime, on palju paremini paika pandud kui mistahes pensionisammas,” tunnistas Paul Gill. Anneli lõpetab sel aastal Mustvee Muusika- ja Kunstikooli klaveri erialal.
Ave Gilli hinnangul on haridus väga tähtis ja kui lapsel on hea pea, siis tuleb õppida. Pereema peab väga tähtsaks, et lapsed koolikatsetele läheksid. “Mihkel ka algul kahtles, et kas ta ikka läheb, aga kui katsed läbi tegi ja kooli vastu võeti, siis ta enam ei kahelnud.”
Oma kodu igatsus
Gillide peres on lastele maast madalast selgeks tehtud, et kui on mure, siis arutatakse asjad läbi. “Vahel olen hämmingus, kui keerulistel aruteludel suudavad lapsed kaasa mõelda. Me ei tohi oma lapsi alahinnata. Kui vaatan oma vanemat poega, siis tema on rohkem majandusliku mõtlemisega kui mina, sest tema käes raha ära ei “sula“. Kui on rahaliselt kitsas, arutame, räägime läbi, määrame kindlaks eelistused,” rääkis pereisa.
Ja tuletas meelde, kuidas noored Gillid palju aastaid tagasi koos jalgratta ostmiseks raha kogusid. Õppetund, mille nad said, oli väärtus omaette.
Ave Gilli sõnul on loomulik, et lapsed lahkuvad juba gümnaasiumi õppima asudes kodunt. “Me ei pea muretsema, nad on tasakaalukad ja rahulikud,” on ta veendunud.
Vanemad on püüdnud lastes kasvatada jumalakartlikkust. Laste ja vanemate vahel valitseb Gillide peres usalduslik vahekord, sellepärast julgetakse ka oma muresid ja rõõme alati jagada. Tore on vaadata, kuidas suuremad lapsed väikest Paul-Eerikut hoiavad ja tema kasvamisele ning saavutustele kaasa elavad. Suuremad lapsed hoiavad samuti väga kokku ja toetavad üksteist.
Üks traditsioon on Gillide perel pühapäevane lõuna, seekord aga pidulikku emadepäevalõunat ei tule, sest pere on Tallinnas.
Veel on Gillide peres traditsiooniks ema eestvedamisel kodus muusikat teha.
Gillide lapsed on tublid peastarvutajad. Jõgevamaal on nad saavutanud peastarvutamises juba mitu aastat oma vanuseklassis esimesed kohad. “Mina oma lastega sellel alal ei võistle,” tunnistas isa. „Oleme olnud nendega prangeldamisvõistlustel kaasas Eestis ja eelmisel aastal käisime kogu perega Leeduski, kus lapsed osalesid pranglimise maailmameistrivõistlustel,” rääkis Ave.
Mihkel ja Jakob mängivad ka saalihokit ning käivad mitu korda nädalas trennis. Veel käib Jakob Mustvee Muusika- ja Kunstikoolis klarnetit õppimas.
Gillid elavad seni Mustvees üürikorteris. “Aga me igatseme oma kodu järele – kas see saab olema korter või maja, ei oska veel öelda. Oma kodus saab teha remonti ja kujundada kõik oma käe järgi. Viis aastat üürikorteris tähendab, et minu mõõt on täis,” tõdes Paul Gill.
Varem või hiljem tuleb perel otsus langetada. Kus saab olema nende oma kodu, kas Mustvees või laste head haridust silmas pidades hoopis Tartus, ei oska nad praegu öelda.
“Nüüd on aeg oma laste jaoks olemas olla. Veel viis aastat ja siis on kõik kolm vanemat last kodunt läinud. Varem mõtlesime rohkem teiste asjade peale,” tunnistas pereema.
Emadepäev – armastuse võlu ja ilu
Emadepäeval on põhjust mõtiskleda ja mõista, kui suur on rõõm ja tänu, et meil on olnud ema. See, et meid on hoitud ja hellitatud ning eluteele saadetud oma ema armastusega, see ei ole enesestmõistetav. “Kui oled kord sellest ilma jäänud, siis alles mõistad, mida endas kandis ema,” tõdes Paul Gill. Emadepäevaks ütleks kõigile emadele nõnda: „Mu ema, üks päev sul olema ju peab, mis meelde sul jääb ja rõõme hinge seab!”
iii
HELVE LAASIK
