Eestis üha vähemaks erinevaid endisaegseid käsitööesemeid. Neid on aegade jooksul hävinud, ent osa meie esivenemate pärandist on rännanud ka piiri taha. Just selleks, et tutvustada kunagisi käsitööesemeid ja -vahendeid, korraldasid Põltsamaa valla Lustivere kandi kultuuriinimesed möödunud reedel sealses kultuurimajas käsitööesemete ja käsitöövahendite näituse.
Vaatamiseks 300 käsitööeset
Lustivere kultuurimaja juhataja Vello Pelisaare sõnul viib Lustivere kultuurimajja välja pandud käsitööesemete ja käsitöövahendite näitus meid tagasi möödunud sajandisse, mil meie vanemad ja vanavanemad neid esemeid veel iga päev kasutasid. Näituse hing ja peaorganisaator Leida Velling lausus, et idee näituse korraldamiseks tekkis tal täiesti spontaanselt. Teisalt oli idee taga kohalik rahvas, kes kurtis selle üle, et Lustivere kultuurimajas pole tänavu sügisel kultuurilises mõttes midagi põnevat tehtud. Leida Vellingu peas tekkiski idee korraldada selline folkloori teemaline üritus, kus saaks eksponeerida ümbruskonna majapidamistes veel alles olevaid ja vaatamist väärivaid vanu esemeid ning töövahendeid.
Et üritus ei jääks ühekülgseks ega piirduks ainult näituse vaatamisega, pakuti näituse külastamise kõrval välja võimalus õppida üheskoos vanu tantse ja laulda vanu laule.
Kui Lustivere kultuurimaja saali ees olevasse ruumi olid koondatud enamjaolt erinevad endisaegsed töövahendid, siis saali uste avanedes võisid kohalolijad näha päris muljetavaldavat pilti. Nii saali paigutatud laudadel, saali seintel kui osaliselt lavalgi oli vaatamiseks välja pandud enam kui 300 käsitööeset 18 ümbruskonna perelt.
Leida Velling avaldas head meelt selle üle, et kohalik rahvas lahkesti peredes hoiul olevaid esemeid näituse korraldamiseks kultuurimajja eksponeerimiseks kaasa tõi. Ent esemed ise pole siiski kõik päris kohalikku päritolu. Vellingu sõnul on neid aegade jooksul Lustivere kandi kodudesse erinevatest Eestimaa paikadest kokku toodud. Näituse idee autori sõnul näitusel näha olevaid esemeid tänapäeval enam peaaegu ei kasutata. “No mida tänapäeval saanitekiga peale hakata, kui meil pole enam hobuseid ega saanegi olemas,“ arutles Velling. Küll on Lustivere kultuurimajja vaatamiseks üles pandud välja pandud esemed Leida Vellingu jaoks väga lähedased, sest ühelt poolt tuletavad need talle meelde tema lapsepõlve ja noorusaega, teisalt on ta kauaaegse käsitööõpetajana naiste käsitööga väga põhjalikult kokku puutunud.
Vanavara hävinud hoolimatuse tõttu
Endisaegseid meeste töövahendeid ja käsitööesemeid kogunud Eino Valma sõnul võinuks tema kollektsioon oluliselt suurem olla. Vahepeal on taludes järjepidevus katkenud ja seetõttu palju tööriistu ja käsitööesemeid aja jooksul kaduma läinud või hävinud.
Valma lapsepõlvekodu asus hoopis Kütimäel Arisveres, kuid tänaseks on ta juba üle neljakümne aasta Lustiveres elanud. Samas oli mehel hea meel selle üle, et ta niigi palju tööriistu ja esemeid suutis näitusele tuua. Meeste käsitöö oli kokku kogutud kolmest majapidamisest. Valma rääkis raske südamega sellest, kuidas väga paljud vanad esemed ja tööriistad lihtsalt hoolimatu suhtumise tagajärjel on hävinud või kaduma läinud. Nii tundis temagi üht peret, kus eelmine nutikas peremees omale suure hulga erinevaid tööriistu oli muretsenud. Tema järeltulija aga rääkis Einole sellest, kuidas nad neid vanu tööriistu ja esemeid pidevalt ühest kohast teise pidid tõstma, sest jäid igapäevaste toimetuste tegemisel lihtsal jalgu. Seetõttu visati tulevaste põlvede seisukohalt nii hinnaline ajaloopärand suures osas lihtsalt minema. Eino Valma arvas, et küllap oleks vanu esemeid ja igasuguseid omaaegseid töö tegemiseks vajalikke vahendeid hoopis rohkem alles, ent kes neid nõukogude ajal söandas hoida. Niisuguste esemete hoidmisele keegi tollel ajal hea pilguga ei vaadanud. Seda enam tuleb hoolega ales hoida ja säilitada kõike seda vanavara, mis hoolsate vanavara kogujate poolt kokku korjatud või mis ehk veelgi kusagil peidupaigas alles avastamist ootavad. Igatahes on lustiverelased hakkama saanud väga toreda ja samas hariva ettevõtmisega, mis peaks huvipakkuv olema mitte ainult kohalikule rahvale, vaid ka kaugemalt sinna kanti sattunutele.
iii
TOOMAS REINPÕLD
