Juuni keskel on meil esimesed eurovalimised. Poliitikasse mittesüüvinule jääb üsna segaseks, mida need Euroopa komisjonid, nõukogud ja parlamendid
teevad ja mille poolest nad üksteisest üldse erinevad. Võib ennast rahustada, sest ega vanade liikmesriikide kodanikud ei tea seda samamoodi.
Aga teeme lühiülevaate. Euroopa komisjon on justkui Euroopa Liidu tegevjuhtkond. Eurokomissarid oma direktoraatide kaudu tegelevad liikmesriikidest laekuvate eelarverahade jagamisega. Praegu on selles
organis igast liikmesriigist üks esindaja, kellel on küllalt laiad
volitused.
Ülemkogu ja nõukogu kipuvad segi minema
Tegelikud poliitilised otsused võetakse vastu Euroopa Ülemkogus (koosneb riigijuhtidest) ja Euroopa nõukogus ( koguneb Brüsselis ja Luxemburgis),
mille moodustavad liikmesriikide vastavate alade ministrid. Seda ei tohi segi
ajada Strasbourgis asuva Euroopa Nõukoguga, kuhu kuulub peale Euroopa Liidu
riikide riike isegi Euroopa kontaktpiirkondadest ja mis tegeleb inimõigustega.
Kõikides nendes struktuurides töötavad inimesed liikmeriikidest suunamise korras. Nad määratakse kohtadele ja enamasti liikmesriikide lepete kaudu.
Europarlament, nagu nime järgi otsustada, on ainuke organ, millesse liikmesriikidest esindajad valitakse. Euroopa rahvaesindajate kogu suurus
on 787 inimest. Eesti osa sellest on 6 liiget. Arvestades jõudude suhet, muutub eriti oluliseks, keda me Brüsselisse saadame.
Valikute alused
Selleks, et Eesti-sarnase väikeriigi hääl kostaks, peavad tema esindajatel olema mitmed eeldused.
Kõigepealt on oluline võimalus seadusandlikke otsuseid mõjutada. Seda saab
teha ainult läbi suurt hulka hääli omavate saadikurühmade.
Praegu on Europarlamendis kaks suurt kogumit. Suurim, Euroopa Rahvapartei(EPP), koondab 295 liiget ja Euroopa Sotsialistid 232. Valimisennustuste põhjal nende osa
juunivalimiste järel isegi suureneb.
Läbilöögivõimelisemad erakonnad opositsioonis
Huvitaval kombel on võimaliku suurima euroläbilöögivõimalusega erakonnad Eesti-siseselt praegu
opositsioonis. Pikaajaliselt on rahvusvahelises koostöös osalenud Isamaaliit Euroopa Rahvaparteis ja sotsiaaldemokraadid sotsialistide fraktsioonis. Parempoolse rahvaparteiga liitus eelmisel aastal ka Res Publica.
Ülejäänud kuus parteiderühma on väikesed ? liikmeskonnaga kolmekümnest kuuekümne seitsmeni. Väiksemasse, 67-liikmelisse kuuluvad Reformierakond ja Keskerakond. Ühtegi ühendusse ei kuulu Rahvaliit, mis teeb tema võimalused mõjutada parlamendi protsesse minimaalseiks.
Teiseks oluliseks võimaluseks on isikliku tuntuse omamine. Kusjuures tuntus
ei pruugi olla ainult poliitiline. Tegija saab olla igalt elualalt.
Soomlaste kaheks värvikamaks parlamentääriks on suusatamise olümpiavõitja Marjo Matikainen ja ralli maailmameister Juha Kankkunen. Parlamenti saades olid mõlemad algajad, siis nüüd tunnustatud poliitikud. Kusjuures Matikainen on üks juhtivaid jõude majanduskomisjonis. Soomlased oskavad ennast teiste liikmete iserääkimistuhinas kuulama panna. Tundub omamoodi
Nokiana.
Lubadused on seni saladusteloori taga
Kolmandaks kriteeriumiks võiks olla töötahe, aga seda on kandidaatide puhul väga keeruline määratleda, sest see eeldaks igaühe isiklikku tundmist.
Need kolm alust ei ole ka veel piisavad. Peaks teadma, mida europealinnas teha kavatsetakse.
Valimisteni on jäänud veidi üle kuu aja, aga kampaaniad
lubadustega, kuidas Eesti eest seistakse, on jäänud siiani saladusloori taha. Näha on olnud ainult mõne üksiku kandidaadi aktiivset tegutsemist
Kuuldavasti kandideerijaid siiski jätkub ning varsti nad midagi ka välja ütlevad. Siis kaob teadmatus ja tunne, et enamus nimekirjades olijaist
plaanib Brüsselisse niisama istuma minna.
ANDRUS VILLEM, Isamaaliit
