Esmalt paarist mõistest, mida kasutatakse sihilikult vääralt. Kes on populist, kes on euroskeptik?
Esimene mõiste on meil väänatud tähistama neid, kes valimistel edu saavutamiseks puistavad rahvale meeldivaid tühilubadusi, teades, et neid pole võimalik täita. Süü saab alati ajada koalitsioonikaaslaste peale. Tegelikult taotlevad populistid, et poliitika oleks rahva tahte teenistuses, mitte omaette klassi moodustavate kõrgpoliitikute omakasupüüdlik mängumaa.
Euroskeptikuid peetakse Euroopa Liidu vastasteks. Tegelikult pole see nii. Nad on eestlasliku talupojatarkuse ehk terve mõistuse alusel kahtlejad. Nad ei võta EL-ist tulevat kui puhast kulda või ülimat tarkust. Nad pooldavad Eesti kuulumist Euroopa Liitu, tunnustavad liidu seadusi, kuid taotlevad nende rakendamisel Eesti huvide ja tingimuste parimat arvestamist.
Tegelikult ei tule see kirutud ülereguleerimine sugugi Brüsselist. Sealsed seadused on raamiks, mis, muide, võetakse vastu ainult kõikide liikmesriikide nõusolekul. See ülereguleerimine tuleb pea täielikult meie oma ametnike mugavusest – nad ei vaevu/suuda/oska/julge neid reegleid Eestile sobivaiks kohandada ja alati on lihtne ütelda – Brüssel käsib nii ja meie ei saa midagi teha.
Eluterve skeptitsism
Niisiis, kui keegi paneb oma poliitilisele konkurendile külge sildi populist või euroskeptik, siis Eestis on see midagi halvustavat, aga tegelikult on see midagi elutervet. Muidugi peab jääma mõistliku mõõdukuse piiresse. Seega minu järeldus – europarlamenti tulebki valida populistid ja euroskeptikud.
Teiseks vastan küsimusele, miks peaks europarlament ühte tavalist kodanikku üldse huvitama. Kas suudavad meie 6–7 esindajat ligi 800 hulgas midagi ära teha? Vastused mõlemale küsimusele on jah.
Europarlamendi seadusandlik töö käib küll põhimõtteliselt sarnaselt meie riigikoguga, kuid protseduurid selles on palju detailsemalt reglementeeritud ja pikema käiguga. Saadik saab sekkuda paljudes etappides. Mõjusam on, kui ta veenab teisi end toetama. Mitte midagi juhuslikku seal toimuda ei saa. Kui miski lõpphääletamisele jõuab, on see läbinud nii palju kõikvõimalikke astmeid, et tulemus võib saada lahja, kuid on parim võimalikest. Seal on küll poliitiline konkurents, kuid see pole labane oma huvigrupi upitamine, mis ulatuks isikliku vaenuni.
Järeldus on, et saadik, kes seda masinavärki tunneb, tahab ja oskab õigel ajal sekkuda, kes suudab üles ehitada isikliku autoriteedi ja tuntuse, saab olla oma koduriigile vägagi kasulik.
Meil on valikus 66 kandidaati. Tublid ja võimekad inimesed, vaid mõni tühikargaja hulgas. Me peame leidma ühe. Millest mina lähtun?
Valida tuleb parim
Esiteks ei näe ma seekord tingimusi, mis lubaks „tarandit teha“, st ma ei pea üldse tõenäoliseks üksikkandidaatide võimalusi valituks saada.
Teiseks eelistan mõõdukaid populiste ja euroskeptikuid.
Kolmandaks olgu saadik isiksus – karismaatiline, tark, kogenud, seltsiv. Sellist isiksust hakatakse kuulama ja austama, tal on eeldused saada suures koosluses mõjukaks.
Neljandaks olgu tal seos meie maakonnaga.
Kui sõeluda neid 66 kandidaati, siis neist vaid kaks, Igor Gräzin ja Peeter Ernits vastavad neile tingimustele. Kogu lugupidamise juures Ernitsa vastu eelistan Gräzinit.
Gräzin on õigusteaduste doktor, osav sõnaseadja, laia silmaringiga realist maailma asjade hindamisel, väga kogenud ja ennast tõestanud parlamentaarses töös. Samas lugupidav nn lihtsa inimese suhtes, ka heatahtlik vigurivänt, mis tuleb kasuks igas koosluses, kaasaarvatud europarlament.
Mäletate, kunagi oli just Gräzin see, kes suutis tuhandete saadikute hulgast NSV Liidu rahvasaadikute kongressi kõnepulti tõusta ja ette lugeda Molotov-Ribbentropi pakti. Pärast seda polnud NSV Liidu võimudel enam võimalik pakti eitada ja sellega asetas Gräzin oma käega meie taasiseseisvumise vundamenti korraliku paelahmaka. Kolleegide hulgas esile tõusta on ka europarlamendis väga vaja.
Vaevalt mõne kuuga europarlamendis tegi ta selle koridorid endale sedavõrd selgeks, et suutis viia Andres Tarandi ja Priit Humala EL-i kõige kõrgema transpordidirektori ette selgitama, milline häda ähvardab Eestit ja milline oht EL-i raha väärkasutada on Rail Balticu praegu kokku lepitud versioonil.
Juhan Telgmaa, vaatleja
