“Etno tuleb, Etno tapab, Etno folgi kuumaks kütab” — nõnda kõlas pärimusmuusika laagri Eesti Etno 2008 tunnuslause, mis nuputati välja hetk enne esimest ülesastumist Viljandi folgil. Mida Etno tapab, jäi ka asjaosalistele selgusetuks, kuid see lihtsalt kõlas hästi ja läks riimi.
18. juuli hommikul, mõned minutid enne üheksat võis Jõgeva bussijaamas näha üsna haruldast vaatepilti: kolm noormeest üritamas Viljandi bussile mahutada hunnikut kotte, kaht akordioni ning üht kontrabassi. Mõned minutid kestnud sahmimise järel võis aga olukorraga rahule jääda ning buss asus teele. Viljandisse saabudes tuli läbi teha vastupidine, st mahalaadimisprotseduur, aga see kulges juba ladusamalt, sest nipp, mis nurga all kontrabass uksest läbi mahutada, oli juba teada.
Seejärel kõndisime kõigi oma pillide ning kompsudega bussijaamast Viljandi Kultuuriakadeemia hoone ette, kust järgmine buss meid koos teiste, osalt varasematest laagritest tuttavate, osalt tundmatute laagrilistega Suure-Jaani gümnaasiumi ette viiv ning kus me — umbes 70 noort muusikut — pärimusmuusika lummuses nädal aega pillihelisid nautisime.
Faktidest
<p class=”MsoNormal” style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt; TEXT-ALIGN: justify”>Eesti Etno on noortele mõeldud pärimusmuusikalaager, kus toimub tihe õppetöö nii gruppides kui ka üheskoos. Nädalaga saadakse selgeks umbkaudu 20 rahvamuusika varasalvest pärinevat pala. Lisaks pillioskusele omandatakse ka käsitöö saladusi ning rahvatantsusamme.
18.-24. juulini toimunud laagri juhiks oli kolmandat aastat järjest Tuulikki Bartosik, tema assistent aga Kadri Lepasson. Õpetajateks/grupijuhtideks olid multiinstrumentalistid Antti Järvelä Soomest ja Ian Stephenson Põhja-Inglismaalt, Mari Kalkun ja Anu Taul (laulmine), Elo Kalda (kannel) ning Sandra Sillamaa ja Arno Tamm (ansamblimäng). Kuna igaüks neist mängib ka mõnes ansamblis ja on ise lugusid kirjutanud, olid õpitavad palad grupiti üsna erinevad, kuid kõik olid siiski rahvamuusikast inspireeritud. See aga andiski igale grupile oma eripära ning tegi kokkuvõttes ka kontserdi Viljandis mitmekesisemaks.
Uuendustest niipalju, et teist aastat järjest saabus Eesti Etno laagrisse vahetusprogrammi FOLX käigus kolm rootsi noort viiuldajat (juunis käis kolm eestlast ka Rootsi samalaadses laagris). Esmakordselt toimus etnolaat, kus kõik laagrilised said oma käsitööd, muusikat või tegelikult kõike soovikohast müüa ning vahetada. Esimese korra kohta oli laat täitsa edukas ning muutub tulevikus loodetavasti populaarsemakski.
Muljetest
Laagrinädala jooksul kadus esimese faktorina ära igasugune võõrastamine: asjaolu, et nägid inimest esmakordselt, ei takistanud temaga võrkpalli mängimast või mõnd täpsustust ühisloo kohta küsimast. Järgmisena lahkus igasugune ajataju. Tundus, nagu oleks aeg samas nii meeletult pikk kui ka imelühike. Märkasid vaid seda, kas väljas oli või ei olnud päikest taevas säramas.
Teist aastat laagris olla oli tõeliselt tore. Uustulnukana oled ikka vähe vagam ja vaatad, mida teised ees teevad. Sel korral seda muret enam polnud. Kõik tavad ja traditsioonid, laagri toimumise kord ning osa rahvastki olid tuttavad. Ja kui ei olnud, siis said üsna pea. Nädal üheskoos oli kui elamine teises maailmas, reaalsusest väljas. Kõik, mida vaja teada, toimus Suure-Jaani kooli seinte vahel: päevased tunnid ning öised jämmid ehk üheskoos vabas vormis musitseerimised. Kui lõpuks liigagi ruttu saabus laagri viimane päev, oli ääretult kahju ära minna. Folgi ajal oldi küll enamiku laagrilistega veel koos öösel spordihoone põrandat jagamas, kuid kogu võlu jäi maha Suure-Jaani. Eks kahju ole lahkuda kõikjalt, kus on olnud tore. Samas kaoks pidevalt koos olles kogu erilisuse võlu. Jääme ootama tuleva-aastast Eesti Etnot!
KARL SAKRITS
