Esmaabiõpetaja Ene Vaiknemets: “Elementaarset esmaabikoolitust peaks rohkem olema”

Millises vanuses peaks inimesele hakkama esmaabikoolitust andma?

Juba maast-madalast. Seda, kuidas ohuolukorras käituda, on tarvis teada kõigil. Sellepärast tuleb ka väikelapsele sisendada, et näiteks äraeksimise korral ei tohiks ringi jooksma hakata, vaid peaks jääma samasse paika, et otsijatel oleks teda kergem leida; et tiikide ja kaevude juures peab ettevaatlik olema jne. See mõte on ka lasteaedade projektil “Vill kannas”, mille käigus sai lastele elementaarseid õpetusi jagatud. Koolilastele mõeldud projekt “Kaitse end ja aita teist” sisaldab ka vetelpäästealast väljaõpet.

Vetelpäästealast koolitust teed mitte ainult selle projekti raames, vaid oled võimeline seda tegema ka iseseisvalt. Kuidas sellealaste õpetuste andmisega praegu lood on?

Kui mõni asutus või kollektiiv sellist väljaõpet tahaks korraldada, võiksin selle läbi viia küll. Möödunud suvel tegin läbi ka vetelpäästealase praktilise ja teoreetilise täiendväljaõppe Soomes Oulu Punase Risti juures.

Pikka aega töötasin riiklikus vetelpäästeteenistuses. Sel ajal jagati vetelpäästealaseid teadmisi regulaarselt. Vähemalt keskkooli lõpuklasside õpilastel pidid vastavad oskused kindlasti olema. Kui kümme aastat tagasi riiklik vetelpäästeteenistus kaotati, jäid ka need ülesanded päästeteenistusele. Sinna kuuluvad ka tuukrid.

Peab tunnistama, et vetelpäästealane väljaõpe on viimasel ajal küll soiku jäänud. Paljud supelrannad on aga hoopiski ilma vetelpääste valveta, sest omavalitsused, kellele veekogud kuuluvad, ei suuda valvele maksta.

Oled arvatud ka maakonna katastroofiabi rühma EA3. Kuidas hindad inimeste valmisolekut võimalikus kriisiolukorras toime tulla?

Elementaarset esmaabiõpetust oleks vaja kõikidele inimestele. Omal ajal sai kirutud asutuste kohustuslikku tsiviilkaitset, aga vähemalt nii palju oli asjast kasu küll, et mõned enesestmõistetavad asjad said ikka selgeks.

Inimesed ei tea õieti, kuidas toimida siis, kui ninast veri jookseb, mida teha põletuse või külmetuse korral, kuidas aidata maaslamajat, elustamisoskustest rääkimata. Kunagi ei tea ju, mis kellegagi järgmisel hetkel juhtuda võib.

Tegelikult peaks igas asutuses olema organiseeritud inimestele elementaarne esmaabikoolitus. Selle eest, et rahvas neid teadmisi saaks, tuleks hoolitseda firma või asutuse juhil.

Oled aastaid käinud inimese elustamist demonstreerimas laagrites ja koolides mannekeenidel. Kuidas inimesed neid oskusi valdavad ja kas aastatega on midagi õpetuses ka muutunud?

Kaldun arvama, et ega eriti ei osata või ei julgeta tegutseda. Elustamise meetodid on endisega võrreldes tõepoolest mõneti muutunud. Kui aastakümneid tagasi nõuti, et kahekesi kunstliku hingamise tegemisel pidi puhumise ja südamemassaa?i vahekord olema üks viiele, siis praeguse metoodika järgi, olgu tegu siis elustamisega üksi või kahekesi, on ette nähtud kaks korda puhumist, millele järgneb viisteist korda massaa?i.

Mida elustamist õppides kõige enam küsitakse?

Huvitav küll, kas lähen siis Punasele Ristile kuuluva mannekeeniga Ambu või isiklikus valduses oleva Annega, on üpris tavaline küsimus, kas mannekeen on mees või naine. Olen siis öelnud, et kuidas keegi soovib, minu pärast kasvõi transvestiit. Õpetamisel pole ju tähtis, mis soost, tegu on abivajajaga.

Kuidas ikkagi toimida siis, kui näed, et keegi on tänaval maha kukkunud?

Üpris tavaline reageerimine on, et küllap mõni joodik. Aga võib-olla on inimesel midagi südamega lahti! Tuleb teha endale selgeks, milles tegelikult asi. Igaühe võimuses on kaks toimingut – helistada numbril 112 ja keerata inimene küljeli. See võib aidata palju.

Kui vanasti oli tavaks öelda, et ära mine mööda, vaid abista, siis praegu piisab võõra inimese puhul eespool nimetatust, sest on tekkinud uusi nakkuseohte. Oskustega inimestel on aga alati kaasas spetsiaalne kile kinnises pakis, mida kasutatakse kunstlikku hingamist tehes.

Varem viisid läbi ujumiskursusi ja juhendasid ravivõimlemisrühmi?

Mul on hea meel, et tänavu alustati uuesti ujumisõpetust lastele alates teisest klassist. Kuremaal tegeleb sellega ujumisinstruktor Andres Lippur. Kui aga vaja ja kutsutakse, olen valmis aitama ning kursusi läbi viima kus tahes. Kahju, et Jõgeva haiglas pole enam basseini, kus sai väikelastele ujumist tehtud.

Mis aga ravivõimlemisse puutub, siis kaks korda nädalas käin Jõgeva kultuurikeskuses linna pensionäride ravivõimlemisrühma juhendamas, kuhu kuulub 35 inimest. Kord kuus käime sama seltskonnaga ka Kuremaal aurusaunas ja vesivõimlemist tegemas.

Peale eespool mainitu ja põhitöö hambaravikabinetis Judent jõuad ka linnavolikogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjonis osaleda ning Rahvaliidu Jõgeva linna osakonna esimees olla?

No esimene tegevus haakub suurepäraselt kõige eelnevaga ja teine on minu jaoks lihtsalt südamelähedane erakond, kelle vaateid pean õigeks.

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus