4. jaanuar 1983
Nagu ikka, käisid ka mullu rõõm ja mure käsikäes. Meie parteid ja riiki, kogu nõukogude rahvast tabas ränk kaotus: lakkas tuksumast Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ja Nõukogude riigi juhi, rahvusvahelise kommunistliku ja töölisliikumise silmapaistva tegelase Leonid Brežnevi süda. Kaotusvalu on ränk, kuid nõukogude inimestel pole kombeks lasta käsi rüppe ka kõige raskemate katsumuste hetkel.
/…/
HERBERT SÖÖDE, „Uus aasta, uued hooled”
***
Kuigi 1982. aastal valmis (Jõgeval) 60 korteriga elamu ja uue korteri sai 102 peret, ei vähenenud korteritaotlejate arv. Tõsiseid raskusi on tööle suunatud spetsialistide varustamisel elamispinnaga. Rohkem oleks vaja ühetoalisi kortereid.
Täielikult ei suudeta rahuldada elanike vajadusi kodumasinate ja värvitelerite remontimise ja jalatsite parandamise alal.
/…/
HERBERT SÖÖDE, „Arutati linnanõukogu täitevkomitee tööd”
***
Missuguse näo võiks küll teha pealinna esindusrestorani frakis kelner, kui saalitäis laudkondi võtaks täna üksmeelselt tellida lõunaroaks verivorste hapukapsaste või koguni pohlasalatiga? Ometi poleks seesugune tellimus midagi erilist, sest verivorstid on läbi aegade olnud Eestimaal aastavahetuse peolaual traditsiooniliseks roaks.
/…/
Nii minu sünnikoha Tartu kui praeguse kodu Jõgeva ümbruses olevat lapsi saadetud naabrite juurde vorstipainepakku ehk vorstipainardit otsima. Ja mõnel pool käratanud pereisa (ise muiates) pereemale seatapu ajal: „No muidugi ei söötnud sa ka tänavu seale enne suskamist tanguputru. Nüüd oleks vorstid valmis olnud…”
ROMEO ALLAS, „Verivorstid pohlasalatiga”
***
Jääolud järvedel ja jõgedel ei ole selgi aastal kiita. Või seda enne tihti juhtunud, et veel detsembri lõpus ei pääse Peipsi peale. Habemikud ja siledalõualised Peipsi-äärsed kalamehed vaatavad murelikult loksuvat järve ega jõua tuura pihkuvõtmise tundi ära oodata.
GUNNAR ISOTAMM
***
8. jaanuar
Majandites kipub juhtide ja lõppjuhtide (Olev Antoni leidsõna) teenindajate arvuline vahekord tunduvalt ületama karjarahva ja mehhanisaatorite arvu. Juba on vastavad pilajutudki liikvel. Kamandajaid ja abistajaid peaks jätkuma, et korraldada tööd hästi, ent ometi on kehvapoolsed lõpptulemused just halva organiseerimise (või üleorganiseerimise) tagajärg.
Paljunähtud pilt: kellaaeg nihkub keskhommikusse, töökojaõued ja kontorivahed aga on suitsu popsutavaid ja üksteist aasivaid masinamehi täis. Pole asjamehi, kes töö õigel ajal käima paneksid.
GUNNAR ISOTAMM, „Tööjõudefitsiit?”
***
Oskar Luts jõudis oma esikteose „Kevade” I ilmumiseni üsna konarlikku rada pidi. Kirjastajad, kellele ta pakkus käsikirja, pidasid tööd nõrgaks ega võtnud seda trükkimiseks vastu.
….
Lõpuks otsustas Oskar Luts „Kevade” trükkida „oma kulu ja kirjadega”.
…
Raamat trükiti 1912. aasta oktoobris „Postimehe” trükikojas 2100 eksemplaris. 159-leheküljeline teos maksis 60 kopikat.
JUHAN REIMANN, „Kui ilmus „Kevade””
***
„Need tänapäeva noored on poeleiva peal üles kasvanud, ega nad seda omatehtud leiba oskagi hinnata,” ütleb Kubja-ema. Nende peres tehakse aga oma leiba tihtilugu. Siin majas tehtud leiba on tellitud ka põllumajandusnäitusele. Kubja-ema leivateost on osa saadud koolimajas põllumajanduspäeva üritusel ja kultuurimajas klubiõhtutel.
/…/
Köögiseinal on aukohal nii arvata 100 aastat tagasi tehtud puust kulp. Ikkagi majaperemahe isa noorpõlve kätetöö. Tal on oma mälestused ja ajalugu. Ega ta viimastel aastatelgi ainult vaatamiseks ole olnud. Kõigi kolme lapse pulmas täitis ämmakulbi uhket osa. Vanale vokile ja kummutilegi on jäänud toas ruumi. Nad on oma koha auga ära teeninud. Uusi saad poestki, vanu ei ole kusagilt peale tulemas.
/…/
Kuuldavasti tehakse nüüd miskitmoodi leiba isegi linnakorteris gaasiahjuski, vana leiba hapendades ja muid aineid juurde lisades.
Kubja-ema (Selma Kubja – toim.) leib on aga ehtsast rukkijahust, mitu päeva astjas hapendatud.
Meie sõitsime Palale Kubja-ema leivategu uudistama enne aastavahetust. Lapselapsed Helin ja Merike olid terve päeva vanaemal selles tähtsas toimingus abis olnud.
/…/
Leivad on küpsenud ning Kubja-ema tõstab need siis ükshaaval lauale, kastab veega üle, et koorik pehmem oleks, ning katab käterätiga kinni. Ütleb, et vanasti pandud veel kasukas ka üle. Ta teab rääkida, et mõnes peres olnud omal ajal üks tegu leiba ees. See tähendab, et värsket leiba ei söödud, vaid selle eelmise teo oma, sest kõvemat leiba kulus vähem. Nii väga hoiti leiba. Tema sellistesse peredesse ei olevat sattunud. Leivapäeval on jäänud ikka sooja leiva maitsmise mõnu. Aitäh, Kubja-ema, sellest mõnus osa saamise eest/…/
VAIKE KÄOSAAR; „Kubja-ema leivategu”
***
11. jaanuar
Stalingradi lahingu 40. aastapäeva puhul Pravda pressibüroolt:
200 päeva ja ööd kestis hiigellahing Volgal. Kogu maailm jälgis hinge kinni pidades selle käiku. Rängas kahevõitluses hitlerlike vallutajatega kaitses nõukogude rahvas ning tema armee Kommunistliku Partei juhtimisel kangelaslikult oma vabadust, au ja sõltumatust. Stalingradi kaitsjad andsid vande vastu pidada ja võita. Nad pidasid oma sõna.
