Enne Vooremaad tehti Punalippu

6. september 1983

Tolmuahvid. Andku need naisolevused andeks, keda siinkohal saab ajutiselt selliselt nimetatud.  Nähes neid kõlkumas kartulikombainil paksu tolmupilve sees, paksu tolmukorraga kaetuna, ei tule kuidagi teist sõna keelele. Kanged, krõõdalikult vastupidavad naised…

Ega künnimeestel teisiti. /…/ Imelik sügis, on’s see nüüd Eestimaa või Sahara kõrb?

Selgi keskpäeval, kui mehed või võistluskünnitraktorid olid põllule üles rivistunud, keerutasid Adaveres tuuleiilid tolmulonte. Näidissovhoosi asedirektor Vello Kaselo tervitas neid, kes olid söandanud tulla enne suure sügiskünni algust kündma võistu.

Just nagu tellimise peale valjenes tuul ning hakkas tibutama.

“Vihm ka platsis. Vaat see on kõige ehtsam sügiskünd,” poetas kommentaariks võistlusi jälgima tulnud Esku osakonna juhataja, rohketel vabariiklikel kutsealavõistlustel ikka edukalt esinenud Jaan Aiaots.

Igal künnimehel olid agronoomid instruktorina juures, kes andsid hüva nõu ja aina mõõtsid.

26-aastane Nikolai Valtšuk suutis seekord tõestada võistukünnil tehtu paremust. Ta tuli 77,5 punktiga võitjaks ja võis autasuna vastu võtta elektronkella.

GUNNAR ISOTAMM, “Künnivõistlustel Adaveres”

  1. 10. september

Nädalaga on jõutud erksamad suvemälestused ära kõnelda ja vanemate klasside õpilased said end taas näidata majandite tublide abilistena. Esimese koolipäeva hommikul avas aktuse Jõgeva keskkoolis, rajooni arvukaima õpilaskonnaga koolis Xa klassi õpilane Terje Luik.

Suvise tubli töö eest tulid õpilastele tänusõnu lausuma Sadala kolhoosi aseesimees Adolf Seppa ja Jõgeva näidissovhoosi direktor Mart Uudla. Meelde jäi hetk, kui saalis vaibus sumin ja kõik püsti seistes tervitasid koolilippu. Selle lipu alla on koondunud enam kui poolteisetuhandene õpilaste ja õpetajate kollektiiv. Koolimaja seinal kujutatud Kalvipoeg, adrakured peos, on sümbol ja eeskuju kollektiivi igapäevases töös.

Ülevuse sisse sündis vägisi ka nukrusetoone. Tervitajate seas ei olnud Jõgeva EPT esindajaid. Jõgeva EPT on kooli šeff, autoõpetuse baasmajand. Kas oli häbi sellepärast, et lasketiir koolimaja kõrval on ikka veel pooleli? Selle valmimist oodatakse juba pikemat aega.

“Kõik teod ja tööd on sõnadest suuremad.” Sellised sõnad vaatasid lastele vastu uue õppeaasta avaaktusel. Loodame, et see põhimõte saab ka laste edaspidistes ettevõtmistes juhtmõtteks. Aga eeskuju?

Samas jooksis mõte ka V. Kingissepa tänavale. Olen kindel, et kui kommunaalettevõtete kombinaadi tugevate meeste brigaad poleks ilusatel suvepäevadel puude vilus lesinud, oleks ka tänav kooliaasta alguseks valmis saanud. Seda tänavat pidi tuleb hommikul palju lapsi kooli. Aga ei! See kuupäev pole veel teada, millal kõnniteed korda saavad.

ANTS PAJU, “Kas ainult ülevus?” 

  1. 13. september

Pühapäeva hommikul ronisid Palamuse koolmuuseumi lakka kolmteist Jõgeva noorteklubi “Hekto” noort, et puhastada lakapealne. Tänavu on maja saanud katuse. Töid on aga veel palju teha.

Õhtul kuulati väliskommentaator Tooma Alatalu. Vaike Lapp rääkis Oskar Lutsust ja “Kevadest”. Ta andis Heli Kuntule üle tänukirja haruldase leiu eest.  Laka pealt tuli välja 1902.-1903. õppeaastal õppinu õpilaspilet ja veel mitmeid huvitavaid asju.

TÕNU RAJU, “Käed külge”

***

Kui ma veel poisike olin, jutustas minu isa Villem Arbeiter, et meie esiisa olnud üks sõdade ajal maha jäänud Rootsi sõdur. Ta võtnud endale eesti neiu naiseks ja jäänudki siia elama.

Kui algas nimedepanek, ei olevat meie esiisa endale mingit nime välja mõelnud. Kui küsitud, öelnud, et ma olen lihtne töömees, mis nime mul ikka vaja on.  “Kui töömees, siis töömees,” öelnud mõisnik  ja andnudki talle nimeks Arbeiter (saksa keeles tööline). Minu praegune perekonnanimi Aruoja on võetud nimede eestistamise ajal kodanlikus vabariigis.

Minu kooliskäimine algas Laeva vallakoolis, kus käisin kolm talve. Pärast seda õppisin neli aastat  Kursi kihelkonnakoolis.

Kursi kihelkonnakooli lõpetasin 1909. aasta kevadel ja sama aasta sügisel läksin õppima Saadjärve ministeeriumikooli pedagoogikaklassi. …

  1. 1911. aasta suvel valiti mind Tartu maakonna Roela (hiljem Voore) valla Vassevere-Kallivere (praegune Leedimäe) kooli õpetajaks. Roelas töötasin kaks aastat. Koolijuhataja August Aroldiga sobisime hästi. 1913. aasta kevadel tegin Tapa linnakooli juurde määratud komisjoni ees ära algkooliõpetaja kutseeksami ja olin nüüd täieõiguslik paberitega kooliõpetaja. Roelas oli palk väga väike. Lasksin end valida Vara valla Matjamaa kooli juhatajaks.
  2. 1914. aasta suvel algas Esimene maailmasõda. Mind kohe ei mobiliseeritud, olin kevadel endale kirvega jalga löönud, kuu aega Tartus haiglas olnud. Mind mobiliseeriti järgmisel aastal.

Veebruarirevolutsiooni päevil olin Petrogradis. Nägin ka Leninit, kui ta aprilli algul Soome vaksalis kõnet pidas.

Varsti sain sõjaväest vabaks ja tulin Varale tagasi.

  1. 1918. aasta sügisel sain Saduküla kooli juhatajaks.

  1. 12. aprillil 1923 läks Saduküla koolimaja korstnast põlema. Maja oli kivist, ära põles ainult katus. /…/ Kohe asuti uue maja ehitamise kallale. /…/ Ehitus algas 1924. aasta märtsikuus. Plaanis oli maja sügiseks valmis teha. Riigilt oli selleks lubatud 1,5 miljonit marka laenu, hiljem aga sellest keelduti. Mul tuli isegi Tallinnas peaminister Jaan Tõnissoni juures käia, et asi siiski korda ajada.

Sügisel alustasime koolitööd õigel ajal uues majas, kuigi väikesed viimistlustööd jätkusid.

Ametlikult avati kool suure pidulikkusega 2. novembril 1924. aastal.

ALEKSANDER ARUOJA, “Vana koolimehe mälestusi” 

(rubriik Koduradadel)

blog comments powered by Disqus