Meinhard Laks oli laia silmaringi ja paljude huvialadega inimene. Ta oli Eesti Looduseuurijate Seltsi, Folkloori Seltsi, Kodu-uurijate Seltsi, Emakeele Seltsi liige, Eesti Õpetajate Meeskoori asutajaliige, Sonda Koduküla Seltsi asutaja ning Kohtla-Järve kunstiklubi liige. Ta oli Kadrina keelepäevade mõtte algataja ja Uljaste külapäevade korraldamise traditsiooni autor. Ta oli kunstnik-akvarellist ja luuletaja, temalt pärineb Uljaste küla lipp, vapp ja eksliibris, tema tehtud on Uljaste laul. Seega oli Meinhard Laks tõeline kunsti- ja loomeinimene.
Tundsin Meinhard Laksi küllalt pikka aega, kohtusin temaga korduvalt, käisin tal kodus ja töökohas. Mäletan, et kui kord Sonda koolis emakeelepäeva aktusel tema poole pöördudes ütlesin: ?Lugupeetud härra Laks?, peatas ta mind: ?Ma pole härra, olen õpetaja”.
Taotles humaansust ja kultuursust
Kui 2002. aasta 14. juulil Meinhard Laksi 80. sünnipäeva tähistasime, kogunesid tema sünnitalu juurde Liivojale tema pika elutöö austajad, sõbrad, sugulased, õpilased. Kohal olid ka kolm Riigikogu liiget ning kohaliku võimu esindajad. Peeti kõnesid, tehti näitemängu, loeti luuletusi, lauldi, tantsiti ja lustiti muulgi moel, eestvedajaks ikka juubilar ise, kes päris sünnipäevapeo lõpuks võttis seljast rahvariided ning vahetas need punase särgi vastu, millel ilutsesid sõna ?LAKS? ja lause ?Elu on ilus?.
Jäägu reklaamimeistrite hingele, et nad andsid õllele just selle mehe nime, kes polnud elu sees olnud suitsu-, viina- ega õllemees, vaid õpetanud karskust, austust, ausust, tõde ja õigust, taotlenud humaansust ja kultuursust.
Kui kolm aastat tagasi Meinhard Laksiga emakeelepäeval Jõgeval kohtusime, pidas ta kehvast tervisest hoolimata pika kõne, milles hoiatas välismaiste meie maast ülekäijate eest, kes peavad silmas vaid omakasu. Nende mõju alla sattuvad noored ei sirutu päikese poole, vaid on hakanud painduma lääne suunas. See on ohtlik, ütles õpetaja Laks. Käib võitlus ilma rindejooneta, mis lahvatab igas perekonnas, kus moodi läheb inglise keel ja ameerika meel. ?Ootasime vabadust ja isetegemist, aga igaüks kisub nüüd oma poole,? ütles õpetaja Laks.
Muidugi, meie keel ei saa areneda lahus teistest keeltest ja kultuuridest, ta on paratamatult üks toon keelte vikerkaarest, aga meist endist sõltub, kas meie toon sulab teistesse või jääb keeletaevasse särama. Mida paremini tunneme oma emakeelt, selle rikkusi ja iseärasusi, seda paremini suudame omandada teiste rahvaste keeli ja nende kaudu ka kultuuri.
Poliitikuna olen koos oma mõttekaaslastega püüdnud teha kõik selleks, et praegune ja tulevased sugupõlved elaksid vabas ja hästi toimivas Eesti riigis, kõneleksid eesti keeles, teeksid meelepärast tööd ja oleksid õnnelikud. Püüame üles ehitada riiki, “mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”, nagu ütleb meie põhiseadus. Muidugi ei piisa siin ainult poliitikute ponnistustest ? emakeel vajab iga kodaniku hoolt. Ei tohi jääda ootama, et keegi tuleb ja hakkab meie asemel keelt kaitsma, vigaseid silte parandama, lapsi ning noori korralikule sõnakasutusele kutsuma.
Emakeele päevale lisaks keelekaitsepäev
1990. aasta oktoobris saime tsensuurist ametlikult vabaks. Nüüd, vaba sõna tingimustes peame tõdema selle vabaduse kuritarvitamist. Ilmub keeleliselt toimetamata perioodikat, omaette probleemiks on kommenteerimine internetis. Üksteist rünnatakse ja solvatakse vaid selleks, et endale tähelepanu tõmmata. Vandesõnad, mida isegi õpetaja Meinhard Laks kindlasti teadis, kuid ei kasutanud, on muutunud igapäevase kõnepruugi osaks.
Sellise keelerisustamise tõttu kutsus Meinhard Laks veel oma viimastel eluaastatel lisaks emakeelepäevale kehtestama ka keelekaitsepäeva. Ta ütles, et eesti rahvas on ikka koondunud, kui on raske aeg. Ja eesti keelel ongi praegu raske aeg. Koondugem siis, et meie emakeelt kaitsta ja Meinhard Laksi võitlust edasi viia. Just laitmatu emakeeleoskus, aga mitte võõrkeelsete sõnadega eputamine peaks saama heaks tooniks igas kodus.
Ja veel üks mõte ? praegu käib äge mõttevahetus küll vabaduse või Vabadussõja samba, küll Kalevipoja kuju ümber. Kas poleks mõttekam kümneid ja sadu miljoneid kroone maksvate monumentide asemel püstitada rida tagasihoidlikumaid ausambaid. Ausambaid sellistele töökatele, eesti keelt ja kultuuri tõesti edasi viinud inimestele, nagu olid näiteks tõelised eestluse edasikandjad, hiljuti meie hulgast lahkunud Jaan Kross ja Meinhard Laks?
MAI TREIAL,
Riigikogu liige, Rahvaliit
