Olen sündinud Vilaka linnas, mis asub Ida-Lätis ehk Latgales. Elasin seal lapsepõlves aastakese või kaks, tollast miljööd enam õieti ei mäleta. Hiljuti tegin Lätis ringreisi, külastasin ka vanemaid, kes praegu elavad Jelgavas, ja nägin ära oma sünnikoha.
Meie pere reisis palju mööda Leedut, Lätit ja Eestit, kodus kasutati seda keelt, mis võimaldas eksisteerida kõigis kolmes riigis. Juba lapsepõlves püüdsin aru saada ja mõista ükskõik mis rahvusest inimest.
Tunnen ennast eestlasena, sest inimene on see, mis keeles ta mõtleb. Ja mina mõtlen eesti keeles. Sugupuud joonistades ulatuksid juured ja oksad Siberi metsadest Austraalia rannikuni.
Kui ma esimese passi sain, siis kirjutati sinna küll lätlane, aga abielludes sain ma eesti kodakondsuse. Ma võin ju paista pisut temperamentsem, aga eestlaslik kinnisus on mul ka täitsa olemas, see on ka loomulik, sest ümbrus ju mõjutab niikuinii!
Saatuslik Jõgeva
Ma olen mitu korda tahtnud Jõgevalt ära minna. See on olnud plaanis, kuid olude sunnil olen mitu korda pidanud siia tagasi tulema. Ju siis on see mu saatus.
1973. aastal kolisime Jõgevale elama, siis ma tundsin, et see ei ole päris minu koht. Liiga väike, liiga kitsas, millestki oli puudu. Läksin Tallinna Kergetööstustehnikumi ja õppisin rõivaste modelleerimist ja konstrueerimist. Ma ei tahtnud Jõgevale tagasi tulla, aga siin oli mul korter olemas ja vanemad selle aja peale juba ära kolinud. Elamispind määrab elus siiski palju.
Mõnda aega töötasin Jõgeval, siis tegin uue hüppe Tallinna, Pedagoogilisse Instituuti, tööõpetuse-, joonistamise ja kunstiõpetaja erialale. Tookord arvasin, et see ongi viimane hüpe tagasi. Minek kõrgkooli oli tingitud vajadusest rebida ennast sellest väikelinnast lahti. Mulle tundus, et Jõgeva tõmbab mind enesesse, et midagi ei toimu.
Hiljem olen mõelnud, et äkki minus eneses miski ei toiminud, alati on lihtsam otsida põhjusi mujalt, kuigi tegelikkuses on nad enda sees. On igasuguseid teooriad, mõned inimesed on kohapaiksed, nad tahavad elada seal, kus on üles kasvanud, sest saavad sellest paigast jõudu. Teised saavad jõudu palju reisides ja mina kuulun kindlasti viimaste hulka.
Reis Californiasse
Ma vajan muudatusi! Minu sisemised muudatused on alati seotud liikumisega. Ka ruumis. Ma ei tea, kas see näitab tugevust või nõrkust! Ma lihtsalt vajan neid! Üheks tõukeks minu muutumiseks oli reis Californiasse, mille ootamatult ette võtsin.
Seda reisimise soovi saab kokkuvõtlikult seletada nii, et tekib selline tunne, et sünnid uuesti. Iga olukord on uus. Kui bussis piletit ostad, kuidas poes hakkama saad, mismoodi inimesed käituvad, kuidas nad suhtlevad jne. Ja teistsugune kliima! Ajavööndi suur vahe! Tekib selline tunne, et sind visatakse tundmatusse vette ja sa ei tea, mis seal all on! Või et kas ma ujun sealt välja või mitte!
Kriitilistes või kriisiolukordades, mis tekivad võõras riigis olles niikuinii, õpib inimene kõige paremini iseennast tundma. Need on hetked, kus sinu elu ja sinu saatus sõltub sinu suhtlemisoskusest.
Reisimine paneb paika enesehinnangu. Veel avastasin ma just Ameerikas armastuse mitu tahku! Me tunneme mehe ja naise vahelist armastust, vanemate ja laste vahelist armastust, aga seal maal ma tõesti tunnetasin eriti sügavalt seda, et mõni inimene võib muutuda nii armsaks, et sa tagantjärele ka veel aina mõtled ta peale, sest ta oli nii vajalik sel hetkel, kui tekkis igatsus lähedaste ja kodumaa järele, aitas tingimusteta, tegutses ainult sinu pärast, oli lihtsalt inimlik. See tunne on väga hea! Kodus, turvaliselt nelja seina vahel istudes ei koge niisuguseid asju!
Kunst leidis mind
Elus tuleb lihtsalt teha neid asju, mis teevad õnnelikuks, isegi kui nad on rasked! Õnn on see, et sa tead, kelleks sa oled loodud, kui sa aimad, mida pead siin elus tegema ja sa teed neid asju nii hästi kui võimalik!
Inimesed, kes pole rahul oma eluga ja iseendaga, ei otsi oma kohta siin elus, võrdlevad ennast teistega ja ütlevad, mis sinul viga, sina teed seda ja teist nii hästi, võivad oma õnne mitte ära tunda.
Mitte mina ei leidnud kunsti, vaid kunst leidis mind. See oli kindlasti nii, sest niipalju kui ma ennast mäletan, joonistasin alati. See on müsteerium, miks mõni kirjutab muusikat, miks mõni laulab, mõni ehitab teid? Mulle anti märk varakult, seetõttu oli mul ka kerge elukutset valida. Mingi väike kõhklus korraks küll tekkis, et kas valida pedagoogika või lihtsalt puhas kunst, just see oli minu valikuvõimalus. Ja valikutes ei seganud mind keegi, mu vanemad andsid mulle vabad käed!
Kunst on eelkõige väljund. See on tegelikult lõpmatu protsess, minu mina läbielamised ja selle vormimine… Kunstis on minu jaoks olulised sümbolid. Huvitav on ka suhtumine ekspressiooni. Teed töö valmis, paned seinale, siis mõtled: miks ma just seda tegin? Ekspressiivsus töös on sellest, et minus eneses on tekkinud ebakõla ja siis ma mõtlen, et mida ma nüüd teen, kas ma ikka tahan seda teha, kas ma tahan nii tunda ja selline olla. Kas ma tahan, et just selline oleks minu väljund kunstis?
Tegelikult tahaks ju olla harmooniline, anda edasi mitte ebakõla, vaid harmooniat ja ilu!
Mina ei ole see kunstnik, kes vajab enda eksponeerimist. Olen ikkagi suurema osa ajast tegelenud pedagoogikaga. Olen küll osalenud näitustel, kuid saanud tõukejõudu inimestelt, kes on ütelnud, et tule nüüd näitusele oma piltidega välja. Sisimas olen nendele inimestele ka tänulik, et nad minu taiestest lugu pidasid.
Inimene võitleb iseendaga
On algamas uus õppeaasta ja ma olen nüüd Jõgeval lapsi ja täiskasvanuidki õpetanud juba 1986. aastast peale. Kunstikoolis 11 aastat ja enne seda töötasin Jõgeval laste- ja noortekeskuses kunstiringi juhendajana ja kunstiõpetajana põhikoolis. 1991 oli üleminekuaeg, polnud saada paberit ega teisi töövahendeid. Pidid olema nutikas ja loov. Kuid lapsed, kes tollel ajal kunstiga tegelesid, läksid kunsti ka edasi õppima.
Suhtlen sageli oma endiste õpilastega, mõned nendest on juba ise õpetajad. Võib arvata, et laste õpetamine Jõgeval on kujunenud mu kutsumuseks, aga ma võin vajadusel ka täieliku kannapöörde teha! Selleks oleks aga vaja mingit kutset või märki, mida ma veel ei näe. Kui ma ei peaks üldse mõtlema raha peale, siis ma teeks vaba stuudio vormis tööd. Tööd teeks ikka, kuid see oleks kindlasti seotud kunstiga.
Inimene võitleb enamasti iseendaga. Tahab olla ilusam, targem, parem ja õnnelikum. Võideldes muutub, areneb. Teiste positiivne arvamus on oluline, sest ise me igaüks sisimas ju materdame ennast niikuinii ja keegi ei taha olla halb.
Üldjuhul tahan ikka käituda nii, et ei teeks kellelegi halba. Vähemal teadlikult. Minu puhul on see kindel reegel, et kui ma eksin, saan alati karistada kohe. Mulle pole antud elus luba eksida iseenda südametunnistuse vastu. Karistus tuleks kohe, juba selles elus.
Mulle meeldib see mõte, et me korjame enda ümber hingesugulasi selles elus, ja need, kellega me suhtleme, on võetud kaasa eelmistest eludest! Kogu teadliku elu olen tegelenud mõistega saatus, saanud varakult aru, et on olemas asju, mis minust ei olene. Usun saatust ja ettemääratust, aga sellisel moel, et inimestele antakse valikuvõimalused!
Mu elus on olnud hetki, kus ma selgelt tunnen: nüüd on valikuvõimalus ja minu praegusest otsustamisest sõltub mu järgnev elu.
Inimesed on peegel meie teel
Paolo Coelhot’ mõtted on mulle lähedased. Usun, et inimesed on peegel ja saadetud me teele, et näeksime iseennast! Kui ma pean mingit olukorda lahendama mingi inimesega, siis ma mõtlen, millist rolli ta mängib minu elus, miks ma temaga suhtlen, mida ta mulle peegeldab ja õpetab.
Inimene ei saa oma arengus paigal seista, ta kas liigub üles- või allapoole. Kas ma muutun mõistlikumaks või paremaks või pean uueks muutuma, midagi uuesti enda jaoks avastama.
Kõige raskem on siis, kui inimene on paigutatud niisugusesse olukorda, kus ta isegi näeb lahendust, aga ei saa midagi muuta, sest teine inimene ei võta seda vastu. Tema ei ole veel lahenduseni jõudnud. Siis pole õigust isegi nõu anda, kui ta ei küsi seda.
Oma pojas näen ma mitut inimest. Temas iseennast teatud situatsioonides, kus ma tunnen ära, et see on sellises staadiumis, mida mina olen juba läbi elanud. Ma tean, ka tema peab selle läbima ja ma mäletan, kui valus see oli! Samastumine teeb mõnikord haiget, aga teisiti ei saa.
Paljud asjad me elus tulevad läbi valu ja pisarate. Annaks jumal, kui inimene saaks areneda mitte kannatades, sest kannatades areng võib lõppeda nii ja naa, finaal on äraarvamatu.
Kõik peab tekkima loomulikul teel
Ma ise pole käinud kunstiringis ega kunstikoolis. See pole kunstnikuks saamisel määrav. Küll aga on kunstiõpetus kui niisugune määrav inimese kujunemisel. Mulle meeldivad õpilased, kes on huvitatud paljudest asjadest. Mul on muusikaline haridus ja tänu sellele oskan muusikat kuulata ja hinnata. Eelistan pigem klassikat. Mingeid erilisi lemmikuid ette ei loeks, sest need võivad ajas muutuda, ma ei taha ennast nendega piirata. Ma pole kindel, et pean veel aastate möödudes ikka oma lemmikuks Jaan Tättet, kuigi praegu ta mulle meeldib! Väga noorena kuulasin Shopini. Ja ma pole sugugi nõus arvamusega, et kõik lood, mis on muutunud hitiks, on maitselagedad!
Klassikas peitub loomulikult midagi enamat. Proportsioonid ja harmoonia on paigas, see on midagi rohkemat rabelemisest ja jooksmisest. Eelistan klassikat igas väljundis! Seal on hinge, armastust, tööd ja vaimu! Moodne kunst on aga vaid individuaalsuse taotlus. Arvan, et teemad kunstis on ammendunud, tehniliselt ehk saab veel üllatada.
Tegelikult on nii, et kui midagi teed, siis peab sellel ka mõte olema. Paljas vorm ei õigusta ennast. Kõik peab tekkima loomulikul teel, ka kunst.
Kunsti tehes kunstnik elabki oma maailmas. See on täielik, absoluutne vabadus ja õnn, nagu lapsepõlv! Loominguga tegelemine ongi kõige suurem nauding! Oleks tore, kui iga inimene leiaks endas selle üles, milles tema looja on!
JAANIKA KRESSA
