Üldjuhul amortiseeruvad võrgu komponendid 30-40 aastaga. Võrkude tänane keskmine vanus on 30-33 aastat. Põhivara tuleb uuendada, ainult nii on võimalik tagada normaalne võrguteenus ka järgnevate põlvede elektritarbijatele. Tegemist on Eesti elektrisüsteemi ühe osa püsimajäämise ja jätkusuutlikkusega. Ideaalis peaks võrkude keskmine vanus olema 20-25 aastat.
Põhiosa liinidest oma eluea piiril
Jaotusvõrgu õhuliine on kokku 53 496 km, sealhulgas õhukaableid 4209 km. Kaabelliinide kogupikkus on 7422 km. Üle Eesti on jagunenud 17871 alajaama, 6-35 kV jaotusseadmeid on 221 ja 6-15 kV fiiderpunkte 250.
Põhiline osa sellest aukartust äratavast kogumist on rajatud 1960ndatel aastatel ja jõudnud tehnilises mõttes oma eluea piirile.
Ligi kolmandik liinidest on 30-40 aasta vanused ja kümnendik isegi vanemad kui 40 aastat. Elektrivõrgu uuendamises tekkis mõõn 1990. aastatel, kus tarbijate ja seetõttu ka Eesti Energia rahapuudusel renoveeriti aastas vähem kui 1 protsent võrgust. Selleks, et tagada võrkude optimaalne vanus, peaks igal aastal uuendama aga vähemalt 2,5 protsenti nimetatud kogumist. Tõsisemate investeeringutega elektrivõrku on saadud alustada alles 1999. aastal. Varasematel aastatel tekkinud «augu» täitmiseks on igal järgneval aastal vaja investeerida kuni 1 miljard krooni.
Kõige olulisem on klientide elektrivarustus
Jaotusvõrguettevõtja esmaülesandeks on klientide töökindel varustamine kvaliteetse elektriga minimaalsete võimalike hindade juures minimaalsete keskkonnakahjustustega.
Elektrivarustuse planeerimisel ja projekteerimisel tuleb arvestada nõudeid elektrivarustuse kvaliteedile, ohutusele, loodushoiule ja käidu mugavusele. Peamisteks võrgu arendamise ja rekonstrueerimise vajadust põhjustavaks teguriteks on koormuste muutused, seadmete eluea ammendumine, piirkonniti madal pinge kvaliteet ja tarbijate elektrivarustuskindlus, põhjendatud taset ületavad energiakaod ning võrkude nimipingete süsteemi ja kohaliku energiatootmise arenemine sh elektrituulikute ülesseadmine.Pingeprobleemid on otseselt klientide poolt tajutavad ja seda peamiselt väljaspool asulaid. Käesoleval ajal on Eesti Energia klientide elektrivarustuse tagamiseks muu hulgas 32 800 km madalpinge ( 220/380 V) õhuliine. Vähemalt 80 protsenti nendest õhuliinidest on vanemad kui 15 aastat ja ehitatud selleaegsete projekteerimisnormide ja võimaluste, tarbijate paiknemise ning koormuse kohaselt.
Näiteks arvestati 15 aastat tagasi maapiirkondades üksiku majapidamise koormuseks ainult kuni 2 kW. Selline on juba tänapäevase triikraua või elektripliidi ühe küttekeha tarbitav võimsus. Sel ajal kasutati elektrit peamiselt valgustuseks ja muude väiketarvitite käitamiseks. Tänaseks on ajalooliselt üle 1 km pikkuseid toiteliine (alajaamast tarbijani) kokku 3500 km ulatuses. Selliste liinijuhtmete pikkuste ja jämeduste juures tekivad pinge langemised tarbijate juures. Pingelangu suurus sõltub antud liinilõigu tehnilistest parameetritest ja selle külge ühendatud tarbijate elektritarvitite iseloomust ja kasutusest.
Väga tähtis on ka varustuskindlus
Pingekvaliteedi osas lähtub Eesti Energia AS Eesti Vabariigi standardist EVS ?EN 50160:2000. Kui varem ei olnud pinge kõikumise probleem nii terav, siis uute elektritarvitite kasutuselevõtuga ja ka tarbijate ümberpaiknemisega pingeprobleemid süvenevad.
Tööde suure mahu tõttu võimaldab standard nimipingete üleminekuperioodiks 10 aastat. Kvaliteetse pinge tagamiseks on kavandatud eraldi investeeringute programm. Kokku tuleb programmi mahus ehitada 4855 uut alajaama, 3188 km keskpingeliine ja 912 km madalpingeliine.
Ühe kilomeetri uue õhuliini ehitamine maksab näiteks 150 000 ? 200 000 krooni, kogu programmi maksumus on aga hinnanguliselt 1,3 miljardit krooni.
Varustuskindluse seisukohalt on oluline 110/35/15,10,6 kV alajaamade ja 6-15 kV fiiderpunktide jaotusseadmete temaatika. 6-15 kV jaotusseadmed on reeglina 30-40 aasta vanused ja ühe seadme kaudu varustatakse paljusid elektritarbijaid. Vanade seadmete avariidest võib olla häiritud suurte piirkondade elektrivarustus. Selliseid sõlmpunkte on ligi 350 ja iga jaotusseadme rekonstrueerimine läheb maksma keskmisena 8-12 milj. krooni. Tänaseks on jõutud uuendada 40 seadet. Selleks, et ligilähedaseltki ajaga sammu pidada ning hoida ära vanusest tulenevaid mastaapseid elektrivarustuse häireid, tuleb igal aastal rekonstrueerida vähemalt 10 seadet ning kulutada 100 miljonit krooni.
Lisaks neile tuleb sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid summasid mahutada muu 6-20 kV võrgu töökindluse tagamiseks ja üldisesse võrgu arengusse. Aktuaalseks on muutunud elektrituruseadusest tulenev reeglina halvas seisukorras olevate võõrvõrkude (aiandusühistute, metsamajandite jmt) omandamine ja nende korrastamine. Tihti on sellistel puhkudel vajalik rajada täiesti uus võrk. Hinnanguliselt küünivad selleks vajaminevad summad paarisaja miljoni kroonini.
Eelkõige kvaliteet
Käesoleva aasta 1. aprillist saab Eesti Energia äriüksusest Jaotusvõrk iseseisev juriidiline isik. Tulevikus hakkab vaba elektrituru osakaal Eestis järk-järgult laienema. Seetõttu peavad elektriga kauplemiseks olema selgelt omavahel eristatud elektri tootmine ja müük ning edastamine ja jaotamine.
Iseseisval äriühingul osaühingul Jaotusvõrk lasub terav, lahendamist vajav ülesanne tõsta oluliselt klientidele pakutava võrguteenuse kvaliteeti. Sealhulgas peavad lühenema elektrivõrguga liitumiste tähtajad, vähenema pingeprobleemidega klientide arv, vähenema elektrikatkestused ja lühenema nende kestvus ning kahanema elektrivõrgu kadude tase. Kõik see vajab investeeringuid.
Lembit Sünt, Eesti Energia Jaotusvõrgu arenduse projektijuht
