Eestlaste ohutuskultuur on kahetsusväärselt madal

Õnnetuste toimumine ei ole seotud üksnes ohtude tundmisega, vaid ka sellega, kuidas nendesse suhtutakse.

Tuleõnnetustes hukkunute arvu poolest 100 000 elaniku kohta on Eesti Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas esikohal. Samas on meil võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega enim kutselisi päästjaid ühe inimese kohta.

Vaagides Eestis toimuvate õnnetuste kõige sagedasemaid põhjusi, võib nentida, et eestlaste ohutuskultuur on võrreldes ülejäänud eurooplastega kahetsusväärselt madal. Päästjatena näeme, et enamike õnnetuste põhjuseks on ääretult ebamõistlik, ennasthävitav ning hoolimatu käitumine. On see tingitud vastutustunde puudumisest, hoolimatusest, teadmatusest või hoopiski rahvuslikust eripärast?

Eestlastel on vanasõna: õnnetus ei hüüa tulles. Juba selles näib kajastuvat üldrahvalik fatalism, et õnnetusega võidelda polegi võimalik – see tuleb niikuinii salaja ja ette hoiatamata. Reaalsus on aga teistsugune. Sellest räägivad suitsukonist süttinud voodid, lohakalt ehitatud ja hooldamata küttekolded, katkised elektrijuhtmed majapidamistes, valesti tehtud lõkked ning samuti hulljulged kiiruseületajad ja roolijoodikud. Õnnetus hüüab, ta lausa kisendab tulles – tuleb tahta vaid kuulata ja tähele panna.

Igaühe enda vastutus 

Õnnetuste toimumine sõltub ka sellest, kuidas nendesse suhtutakse, kui tõenäoliseks neid peetakse ning kas nende vältimiseks midagi tehakse.

Viimaste uuringuandmete kohaselt on vaid 38 protsenti eestimaalaste majapidamistest varustatud suitsuanduritega. Andurite mitteomamise põhjus on jätkuvalt just ohu mittetajumine – ca 40 protsenti  selleteemalisele küsitlusele vastanutest oli veendunud, et suitsuandurit pole talle vaja, sest tema kodus ei ole ohtu.

Ometi annaks paigaldatud suitsuandur kontrollimatust põlengust valju signaaliga märku juba selle algfaasis ning ärataks ka pahaaimamatu magaja ajal, mil ta suudaks end veel päästa või leegid esmaste kustutusvahenditega isegi lämmatada. Kuigi suitsuandur on lihtsaim ja odavaim elupäästja, loodab suur hulk inimesi endiselt, et nemad tuleõnnetusega kokku ei puutu või ehk päästab neid hullemast riik.

Riigi kohustus 

Organiseeritud pääste on läbi ajaloo olnud ühiskonna kokkulepe toetada ja aidata oma ligimest, kes ei suuda kas paratamatu loodusjõu või inimese teadmatuse, lohakuse või pahatahtlikkuse põhjustatud õnnetusega omal jõul hakkama saada. Eestis on sadakond riiklikku ning pea sama palju vabatahtlikkusele tuginevat päästekomandot. Ometi hukkub meil tuleõnnetuses keskmiselt 130 inimest aastas. Ükskõik kui palju on meil päästekomandosid, jäävad nad ikkagi ju üksnes tagajärgi leevendavateks või kõige hullemat ära hoidvateks üksusteks, kes sekkuvad sündmustesse alati pärast õnnetuse juhtumist.  Päästekomandode arvu suurendamine aitab küll abil kiiremini sündmuskohale jõuda ning tulekahju kiiremini likvideerida, kuid ei vähenda õnnetuste arvu.

<p class=”MsoNormal” style=”TEXT-JUSTIFY: inter-ideograph; MARGIN: 0cm 0cm 0pt; TEXT-ALIGN: justify”>On tavapärane, et peale õnnetuse toimumist hakatakse kohe süüdlast otsima ning sama tavapärane on ka see, et eelkõige suunatakse süüdistavad pilgud abiandjate poole. Seejuures unustatakse, et ka ohvrid ise sageli süüdi on. Näiteks oldi hiljuti Järvamaal Imavere vallas sunnitud lõpetama kohaliku päästekomando väljasõidud, sest puudusid päästjad. Nii omavalitsus, kohalikud ettevõtted kui ka meedia süüdistasid kohe päästeteenistust sealse elu turvalisuse vähendamises, justkui päästeteenistuse kohalolu õnnetusi vältida saaks. 

Augusti algul puhkes Imavere valla sotsiaalmajas traagiline tulekahju, mis nõudis kolme inimese elu. Õnnetuse tõeliste põhjuste analüüsimise asemel hakati  seda siduma hoopis päästekomando likvideerimisega, nagu oleks see asjaolu õnnetuse põhjustanudki.  Tegelikkuses oli aga sotsiaalmaja äärmiselt tuleohtlikus seisukorras ning õnnetusele eelnenu justkui näide tuleõnnetuste teemalisest käsiraamatust. 

Reaalsuse defineerimine 

Avalikkusel pole mitte ainult õigus, vaid ka praktiline vajadus täpselt aru saada, millist abi, kui kiiresti ja millises mahus ta riigilt saab oodata. Just see teadmine aitab inimesel elus paremini toime tulla, et õnnetusi ennetada, riske vähendada ning vabaneda seejuures nn õpitud abituse sündroomist. Inimeste teadlikkuse tõstmisega ja arusaamade kujundamisega peaks tegelema mitte üksnes meedia, vaid ka riigiasutused ja omavalitsused.

Üks keerulisemaid küsimusi on ikka see, kuidas kaitsta inimest tema enda hoolimatu tegevuse tagajärgede eest ja kuidas selgitada, et eelkõige saab ikka tema ise oma elu ja vara säilitamiseks palju ära teha. Sellega haakub ka küsimus inimeste oskusest ja suutlikkusest vastutada, sest eelmine, ülenormeeritud riigikord vähendas seda võimet oluliselt. Koguni nii, et taasiseseisvunud demokraatliku riigi iseotsustamise võimaluse juures ei taipa paljud veel senini, et riik ei ela enam nende eest elu ära, vaid seda tuleb ikka ise teha – ja võimalikult vastutustundlikult nii ühiskonna kui oma lähedaste ees. 

iii

ALO TAMMSALU, 

Päästeameti peadirektori asetäitja

blog comments powered by Disqus