Jah, postkontorites saab küll sel kuul klient märkida, kuidas ta teenindusega rahul on, kuid pigem püütakse sellise mainekampaania ja PR trikiga inimeste tähelepanu halbades asjadest lihtsalt kõrvale juhtida.
11. märtsil teatas ettevõte, kelle aktsiad 100 protsenti riigile kuuluvad, et aprillist kaotab aktsiaselts ära eraldi hinna kuni 20-grammilisele rahvusvahelisele standardkirjale ja et edaspidi hakkab selliste saatmine maksma sama palju kui 50-grammise kirja saatmine. Ning et ka ümbrikuta postkaardid saadetakse sama tariifi järgi.
Lahtiseletatult tähendab see seda, et tavalise kirja saatmine lähematesse riikidesse hakkab tänase 5,50 krooni asemel maksma maapostiga kaheksa, lennupostiga üheksa krooni. Kaugematesse teise ja kolmanda tsooni riikidesse ühtmoodi üheksa krooni. Teenus on juba kallim kui Soomes.
Riigifirma mõelgu riiklikult
Aga sellest ajast, kui Eesti Posti etteotsa sai Reformierakonna tipp-poliitik Meelis Atonen, et näi negatiivsetel uudistel lõppu tulevat. Nii teatati mõni aeg tagasi, et aprillist minnakse ka üle viiepäevasele kirjakandele. Nii et laupäeval pole enam kirja saada lootust. Tuleb esmaspäevani oodata. Postifirma põhjendab tegu hoopiski kirjakandjate väärtustamisega.
Meelis Atonen viitab aga postiseadusele, kus nõutakse teenindust mitte vähem kui viiel päeval nädalas. Ja et kui rohkem polevat nõutud, polevat ka rohkem vaja teha. Pealegi polevat mingit vahet, kas kiri tuleb laupäeval või esmaspäeval. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts küll taunib olukorda, öeldes, et probleemid tuleks paindlikumalt lahendada, samas ei ole aga ka midagi ettevõtnud oma haldusalas tegutseva riigiettevõtte paremaks toimimiseks ja tarbijate kaitsmiseks. Riigifirma peab ju ikka mõtlema riiklikult. On ju tegemist ikkagi olukorraga, kus firma juhtkond ei saa lihtsalt oma tööga hakkama.
Aga üks halb uudis tuleb teise otsa. Rahumeeli jäeti poriste ilmadega post maapiirkondades koju viimata. Inimesi isegi ei teavitatud. Minister vaid arvas, et postifirma peaks omavalitsustega ja teedevalitsusega tihedamat koostööd tegema. Ammu see oli, kui Eesti Post tuli välja maainimesi ?okeeriva teatega, et augustist suletakse lisaks eelmise aasta 44-le veel 95 postkontorit ja koondatakse 250 inimest.
?Olime protestideks valmis, aga meile tuli üllatusena nende puudumine. Ei saabunud mitte ühtegi protestikirja ei küladest, valdadest ega maavalitsustest.? Nii tunnistas möödunud aasta sügisel pärast 44 postkontori sulgemist Eesti Posti pressiesindaja. Seega käitub riigi aktsiaselts kui vaid kasumit püüdlev eraettevõte, unustades seejuures, et tema enda saamatu äritegevuse tulemusena, mistõttu mullu saadi 34 miljonit krooni kahjumit, kaotab tarbija osa seni riigi poolt garanteeritud teenusest. See omakorda pärsib elukorraldust maal.
Eratarbijad Eesti Posti ei huvita
Hiljuti võttis maapostkontorite sulgemise kohta sõna ka president Toomas Hendrik Ilves isiklikult. Mis saab küladest, kus postkontor oli ainsaks sotsiaalse suhtlemise keskuseks? Nii küsis ta Tallinnas linnade ja valdade päeval esinedes.
Riigikogus konkreetsele küsimusele vastates rõhutas minister Parts individuaalse lähenemise vajadust: ?Personaalne lähenemine igale inimesele. Siin on väga suured kaasaegse tehnoloogiaga võimalused ? moto, kojukutsed, sama postibuss, mis tegelikult on leidnud ühtepidi kriitikat, teistpidi on ta tegelikult vägagi hästi vastu võetud.? Kui mitu korda niisugune individuaalne teenindus maainimesele rohkem maksma läheb, minister ei kommenteerinud.
Kuid kahju, et ühe firma ellujäämise ja kasumi nimel ollakse valmis kogu maaelu järk-järgult välja suretama. Kuna Eesti Posti tuludest moodustavad ligi 80 protsenti ärikliendid, siis ülejäänud 20 protsenti eratarbijaid ei näi postifirmat huvitavat. Just nende arvelt tulebki puudujääk likvideerida. Tegelikult kukubki välja, et nii parlament kui valitsus tegelevad konkreetsel juhul vaid ühe ettevõtte kasumisse tõstmisega, unustades seejuures, millist kolossaalset kahju toob seesugune käitumine maaelu arengule tervikuna.
Regionaalminister SiimValmar Kiisler arvas Riigikogu infotunnis, et postkontorite kaotamise ja 5-päevasele kirjakandele üle minnes teenindus kindlasti ei halveneks. Samuti et postifirma ei saa täita rahvamaja funktsiooni ning et küla seltsielu ei peaks käima läbi postkontori. Ning et üleüldse olevat postkontorite teema ühe teise ministri valdkond. Kui postkontorite, koolide, haiglate, metskondade, pangakontorite, haigekassade, taarapunktide, apteekide ja kaupluste kaotamine ei puuduta regionaalministrit, no keda see siis puudutab ja milleks siis meile üldse sellist ministrit vaja on?
Marika Tuus,
Riigikogu liige
