Sama ürituse alguses avati kultuurikeskuse saalis pidulikult Eesti piirivalve looja ja esimese ülema kindralmajor Ants Kurvitsa vahakuju. Arvukad ettekanded puudutasid meie riigi piirivalve ajalugu ja tänapäeva, 1941. aasta sündmusi ja mitmeid muid teemasid, mis meie riigikaitse ja julgeolekuga ühel või teisel moel seotud.
Pärast Ants Kurvitsa vahakujult katte eemaldamist sai sõna kindralmajor Harry Hein, kes rääkis teemal ?Kindral Kurvits ja Eesti piirivalve ajalooline pärand?.
Ants Kurvitsa vanematekodu asus tollases Saadjärve vallas Mihkli-Aadu talus, mis praeguse haldusjaotuse järgi Tabivere valla piiridesse jääb. 1887. aastal sündinud Ants (1936. aastani Hans) Kurvits õppis H. Treffneri gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mis tal I maailmasõja puhkedes kolmandal kursusel pooleli jäi. Siitpeale oli noore vapra mehe elu suures osas vaid sõjaväe ja sõdimisega seotud. Tsaariarmeesse astumine tõi kaasa ohvitserikursused Peterburis Vladimiri sõjakoolis ning järjest kõrgemad sõjaväelised auastmed ja ordenid, sealhulgas Püha Georgi IV järgu ohvitseriristi, mille said tulevastest Eesti kindralitest vaid kaheksa meest. 1917, kui formeeriti Eesti rahvuslikud väeosad, määrati Kurvits teenima 1. Eesti jalaväepolku. 1918. aasta kevadeks, kui sakslased meie sõjaväe laiali saatsid, oli Kurvits jõudnud tõusta alampolkovnikuks. Teenete eest Vabadussõjas pälvis Ants Kurvits I liigi 2. järgu Vabadusristi, rahalise autasu ja 50-hektarilise talu. Selle aja jooksul, mil Ants Kurvits Eesti Vabariigi sõjaväe ja piirivalve teenistuses oli, autasustati teda korduvalt nii Eesti kui Läti Vabariigi mälestusmärkide ja medalitega.
Kui 1922. aasta 20. septembril moodustati Eesti Vabariigi Piirivalve Valitsus, määrati piirivalve juhiks alampolkovnik Kurvits, kes töötas sellel ametikohal 1939. aasta lõpuni. 24. veebruaril 1928 ülendati ta koloneliks, täpselt neli aastat hiljem kindralmajoriks.
1917. aastal oli edukas sõjaväelane jõudnud ka abielluda, 1923. aastaks oli peres kolm tütart. Kindralmajor Kurvitsa pere elas Vabadussõja järel Tartus, hiljem põhiliselt Tallinnas. Mihkli-Aadu talu oli suvekoduks.
Uus võim tegi maatasa
Nõukogude võim jättis Ants Kurvitsa 1940. aastal tööta, pensionita ja korterita. Abielupaar kolis Mihkli-Aadu tallu, tütred Heljo, Ate ja Evi jõudsid kodumaalt põgeneda. Soome emigreeruda soovitasid sõbrad-tuttavad ka kindral Kurvitsal, aga nagu tol ajal paljud, oli ka tema veendunud, et tal pole uue riigivõimu ees mingit süüd. 1941. aasta 14. juuni öösel viidi Ants ja Anni Kurvits oma kodunt ära. Kui Anni Kurvits pärast Stalini surma 1954. aastal siiski veel Eestisse pääses ja kolm aastat hiljem kodumaa mulda maeti, siis Ants Kurvitsa tappis Sverdlovski oblasti vangilaagris hullunud vangivalvur n-ö omakohtu korras juba 1943. aasta lõpus.
Tütred pole sünnimaad unustanud
Ants ja Anni Kurvitsa kolm tütart pole oma sünnimaad ja kodutalu unustanud. 1995. aastal püstitasid nad vanemate mälestuseks Äksi kalmistule kivi. Eesti taasiseseisvudes võeti ühendust ka Tabivere vallavalitsusega, sest Mihkli-Aadu talu jääb just selle valla piiridesse. Taotleti ja saadi tagasi oma esivanemate talu maad. Hoonetest polnud paraku peale aida enam midagi järel. Kindral Kurvitsa mälestuse jäädvustamisest olid huvitatud nii tema lähisugulased, Eesti Piirivalve Amet kui Tabivere vald ja vallamuuseumi juhataja Andu Uus.
Viimatimainitu võttiski Ants Kurvitsa eluloo uurimise ning tema sugulastega parema kontakti saamise oma südameasjaks.
?Kindral Kurvitsa 110. sünniaastapäeval 1997. aasta mais saime piirivalveameti ja vallavalitsuse esindajatega kokku ja arutasime, kuidas Kurvitsa mälestus tema koduvallas jäädvustada. Üks võimalus olnuks paigaldada taluasemele mälestuskivi. Et aga Mihkli-Aadu talu võrdlemisi kõrvalises kohas asub ja hoonedki enamasti hävinud, leidsime, et see ei ole kõige parem variant. Idee ainus terve hoone ? 1884. aastal ehitatud ait ? palkhaaval lahti võtta ja muuseumi kõrvale üles ehitada meeldis kõigile, ka Kurvitsa tütardele,? rääkis Tabivere Vallamuuseumi juhataja Andu Uus. Ait toodigi ära, ehitati üles ja avati pidulikult koos mälestustahvliga 2002. aasta 14. mail, Ants Kurvitsa 115. sünniaastapäeval. Üritust toetasid rahaliselt nii Tabivere vallavalitsus, Eesti Piirivalve Amet kui ka kindrali võõrsil elavad järeltulijad. Nemad, eriti just noorim, Rootsis elav Evi ja tema abikaasa Endel Saarman on aida ülekolimisest peale just vallamuuseumi tegemiste vastu siirast huvi tundnud. Muuseumi juhatajaga vahetatakse jõulukaarte, iga-aastaseks laste jõulupeoks on Saarmanid saatnud muuseumi maiustusi, õhupalle ja muudki. Vastutasuks on Andu Uus toredale abielupaarile väikestest peolistest ikka foto saatnud. ?Viimasel ajal on meil külas käinud ainult Endel Saarman, sest abikaasa tervis ei kannata nii pikka sõitu. Tore, et tal oli võimalik ka Valka vahakuju avamisele tulla. Tema edastas ka tervitused kindrali tütardelt. Juttu ei olnud aga seekord mahti ajadagi, sest konverentsipäev oli tihe ja väga paljud soovisid ennast koos kauge külalisega kindrali kuju juures pildistada lasta,? rääkis Andu Uus.
Kindralmajor Kurvitsat saab vaadata Valga piirivalvelinnakus
Valga kultuurikeskuses konverentsipäeval avatud vahakuju saab nüüdsest vaadata Valga piirivalvelinnakusse viis aastat tagasi loodud püsiekspositsioonil ?Lõuna-Eesti Ühistöö?.
?Idee tellida meie ekspositsiooni vahakuju ka kindralmajor Kurvitsast on mind jälitanud sellest ajast peale, kui Eesti Riiklikus Sõjamuuseumis kindral Laidoneri kuju avati,? tunnistas püsiekspositsiooni idee autor ja rajaja, Valga Piirivalve Piirkonna logistikaülem major Meelis Kivi. ?Õnneks leiti üles ainus Eestis säilinud kindrali vormi originaal, mille järgi kujulegi vorm õmmeldi. Raskusi oli ka nende arvukate aurahadega, mis Kurvitsal olid. Mitmed saime erakogudest ja laenu peale,? rääkis major Kivi, kes kinnitas, et nende muuseum piirivalvelinnakus on populaarne ja seda on viie eksisteerimisaasta jooksul külastanud üle kümne tuhande inimese.
KAIE NÕLVAK
