Eesti pensionireformi vimkad

Eestis sisse viidud kohustusliku pensionikindlustuse, nn teise pensionisamba suhtes näitas valitsus üles enneolematut heldust – igale inimese poolt sissemakstud kroonile (2% palgast) lisab valitsus kaks krooni omalt poolt. Mitte kusagil maailmas ei tee valitsus nii heldet kingitust vanaduspäevade kindlustajatele. Loomulikult võeti annetus rõõmuga vastu ja enamik tööinimesi ühines pensionikindlustuse teise sambaga.

Paraku on teine pensionisammas ka suure ühiskondliku ebaõigluse monument. Liberaalid ja sotsid tegid kingituse tulevastele pensionäridele praeguste pensionäride arvelt. Viiendik praeguste eakate pensionist suunati lihtsalt pensionifondidesse Eesti majandust valitsevaid pankasid nuumama. Siit tulenes pensionäride süvenev vaesus aastatel 2000–2002, mil Laari valitsus hinnatõusust hoolimata pensione sendi võrragi ei suurendanud. Kui 1999. aastal jõudis keskmine vanaduspension Rahvaliidu eestvõttel juba 45 protsendini keskmisest netopalgast, siis kolme aastaga langetasid Laar-Kallas-Nestor pensioni 37 protsendini keskmisest netopalgast.

Pensionireform on aga ebaõiglane ka enamiku teise sambaga ühinejate suhtes. Tulevikus kaotavad kõik teise sambaga ühinenud viiendiku oma riiklikust pensionist. Reform oli kasulik ainult keskmisest kõrgemat tulu teenivatele inimestele – nende kaotus riiklikust pensionist on väiksem kui võit kogumispensionist. Alla keskmise tulu teenijatel koguneb aga teise sambasse raha tagasihoidlikult ja esimese samba pensioni 20%-line kaotus annab end valusalt tunda.

Ligi 70 protsenti tööinimestest saab palka alla keskmise, ca kolmandik peab leppima vähem kui poolega keskmisest palgast. 20-30 aasta pärast oleme olukorras, kus kolmandik inimestest saab esimesest sambast ainult nn rahvapensioni, sest nad ei jõua 40 tööaastaga koguda isegi 15 pensioni aastakoefitsienti. Ka teisest sambast pole madalapalgalisel kolmandikul kuigivõrd tuge. Kehtiv pensionisüsteem kannab praegused suured palgaerinevused grotesksel kujul pensioniaega üle. See tähendaks, et mõne aastakümne pärast elab kolmandik eakaid inimesi allpool vaesuspiiri.

Pensioni solidaarse osa  ja palga suurusest sõltuva osa tasakaalustatuse korral (50:50) võiks süsteemi õiglaseks hinnata. Solidaarne osa sõltuks inimese tööaastate arvust ja hindaks tema osalust ühiskonnas. Palgatasemest sõltuv aastakoefitsientide summast tulenev osa aga kajastaks iga inimese panust pensionikassasse. Pensioni aastakoefitsiendi arvutamine iga inimese palga ja keskmise palga suhtena viidi Eestis sisse siis, kui kohustuslikust kogumispensionist polnud veel juttugi. Selles olid tasakaalus nii solidaarsus- kui ka tööpanusekomponent. Kohustusliku kogumispensioni lisamisega jäi aga solidaarsuskomponendi osa Eesti pensionisüsteemis liialt väikseks.

Liberaalsed pensionireformijad ei taha praegustele pensionäridele välja maksta isegi seda raha, mis pensionikassasse laekub. Selleks on välja mõeldud kaval pensioniindeksi valem. Valemit nüüd lõpuks veidi parandati, aga praeguste pensionäride suhtes ei ole õiglane ka uus arvutamisviis.

Halenaljakas on aga see, kuidas valitsus isegi õiget asja ajades pisikese krutskiga pensionärile iga kuu kümnekaga külma teeb. Esimese samba solidaarsuse suurendamiseks otsustas valitsus 2008. aastal pensioni baasosa kasvu korrutada koefitsiendiga 1,1 ja aastakoefitsiendi väärtuse kasvu koefitsiendiga 0,9. Pensioni baasosa suureneb seeläbi kõigil 33 krooni võrra kuus. Pensioni aastakoefitsiendi väärtuse kasvu kärbitakse aga ühe krooni võrra, mis tähendab keskmiselt kaotust 44 krooni kuus. Ja ongi pensionär pisikese trikiga 11 kroonist ilma. Nii saab valitsus pensionäride arvelt aastas 35–40 miljonit krooni “kokku hoida”. See on küll juba häbematu väiklus.

Janno Reiljan,
majandusdoktor

blog comments powered by Disqus