Möödunud reedel Lilleküla staadionil peetud sajandi kohtumiseks nimetatud Eesti ja Iirimaa vastasseisul olid kaasa elamas ka Jõgeva jalgpalliklubi SK Noorus 96 mängijad, kes vaatamata kaotusevalule tundsid heameelt, et said Eesti rahvuskoondisele sellel raskel hetkel toeks olla.
Tund aega enne kohtumise algust on Lilleküla staadioni ümbrus paksult rahvast täis, peamiselt siniste lippude ja loosungitega Eesti jalgpallifännid, kelle vahel vilksavad ka rohelistes kuubedes Iirimaa poolehoidjad. Mitmekümne, vahest ehk isegi mitmesaja meetri pikkustes järjekordades seisavad Eesti ja Iiri fännid segamini ning ei saaks ütelda, et suhtumine oleks mingitki moodi vaenulik. Üks iiri härra soovib oma rohelise lipsu tema kõrval seisva eestlase musta ja valge kaelaräti vastu vahetada. Eestlane on vahetuskaubaga nõus ning tehing kinnitatakse ka lonksukese kangema kraamiga. Lõõbitakse omavahel ja pakutakse naljapärast välja ka kohtumise ulmelisi lõppskoore.
Kolmveerand tundi enne kohtumise algust on staadion alles poolenisti täitunud, kuid otsatribüünid on rahvast korralikult täis, ühel pool eestlased, teisel pool iirlased. Enne kohtumise algust, mil mõlemad rahvuskoondised platsil sooja teevad, soojendatakse ühislaulmisega üles ka eesti publik. Puhveti- ja tualetijärjekordades jätkub spekuleerimine mängu tulemuse üle, enim vaieldakse selle üle, kas Lindpere pannakse mängu ning kas mees on selle üldse ära teeninud.
Ootusärevuses jälgivad kõik otsatribüüni alust koridori, kust iga hetk peaksid välja kõndima Eesti ja Iiri meeskonnad. Iga tegelane, kes sealt välja tuleb, saab tormilise aplausi osaliseks, olgu tegemist pallipoisi või spordiarstiga. Lõpuks jõuavad platsile ka rahvuskoondised ning algab ajakirjanduses sajandi mänguks tituleeritud kohtumine.
Ilusat mängu vaid pooleks tunniks
Tõesti on üsna võimas tunne, kui oled üks väike molekul tuhandete hulgas, kes skandeerivad: “Võitle, Eesti, võitle!” Toetushüüded ei vaibu isegi siis, kui iirlased on kohtumise 13. minutil värava löönud. Omasid toetatakse pärast väravašokki veelgi tulihingelisemalt. Järgmisena on repertuaaris laul “Eesti, kallis, oh kingi meil see võit”, mida laulavad kaasa needki, kes pole lugu varem laulnud, samuti paar Portugalist pärit noormeest, kes eriti tulihingeliselt eestlastele tribüünil pöialt hoiavad.
Ükski õige jalgpallifanaatik pole loonud endale illusiooni, et mäng Iirimaa vastu võidetakse sama lennukalt nagu kohtumine Põhja-Iirimaa vastu, seega ei ole kohtumise avavärav meie jaoks kuigi traagiline.
Hea on vaadata, kuidas Kostja Vassiljev, kelle võimsat kauglööki olen seni vaid teleri vahendusel näinud, praktiliselt minu nina all palli vastaste värava suunas välgukiirusel teele saadab, mis kõigest mõnikümmend sentimeetrit väravapostist mööda vuhiseb.
Eestlased näitavad väljakul iirlastele hambaid ja oskusi. Iirlased on kiired, kuid ka meie mehed oskavad jalgpalli mängida ning teravusi luua. Väga halb on vaadata, kuidas iirlased iga väikese puute peale pikali kukuvad, näiteks McGeady ja Stepanov puutuvad vaevalt kokku ning juba on iirlane murul pikali. Sellist jama on kohapeal oma silmaga tõesti väga paha vaadata.
Jõuab kätte kolmekümne neljas minut ning Dimitrjevi lohakas tagasisööt, mille Robbie Keane kenasti vahelt lõikab. Rünnakut läheb katkestama Stepanov. Võitluses palli pärast on Keane järsku meetri kõrgusel õhus, kusjuures tema ja Stepanovi vahel on ruumi vähemalt kümme sentimeetrit. Puudet praktiliselt pole, kuid sellegipoolest on kohtumise peakohtunikul, ungarlasel Viktor Kassail taskust väljas kollane kaart, mis on Stepanovil selles kohtumises teine ning võrdub punase kaardiga. Siit edasi hakkab mul pärast iga Kassai vilet halb ning tekib kibe, kuid abitu viha.
Lõputuna näiv agoonia
Mängupilt ei muutugi paremaks. Teisel poolajal püüame küll vastu hakata, kuid see rong on juba läinud. Iirlased muudkui pilluvad end murule pikali ja Kassai muudkui vilistab. Pärast Piiroja mängust eemaldamist ergutavad eestlased oma jalgpallureid edasi, iga Kassai ülesastumine kutsub publiku seas esile palju teravaid ning karme väljendeid tema aadressil. Kohtumise lõpuminutitel, mil eestlased on väljakul ainult üheksakesi, otsustab kohtunik Kassai anda oma viimase sooletenduse ning määrab eestlaste kahjuks penalti.
See on ka kõige korralikematele ning tagasihoidlikumatele vutifännidele kui nuga selga ning tribüünidel algab ingliskeelne skandeerimine. Nii öelda ei ole loomulikult ilus, kuid niimoodi oma tööd teha, nagu seda teeb kohtunik Kassai, pole samuti kaugeltki ilus ja eetiline.
Mängu lõppedes liigub rahvamass võrdlemisi vaikselt kesklinna poole. Need, kes mängu algul heas meeleolus ning ehk ka tujutõstjaid pruukinuna staadionile tulid, on end nii kaineks ehmatanud, et peale sõnade “uskumatu” ja “mismoodi” ei tule ka nende huulilt. Üks seltskond arutab, kuidas saavad ungarlased ja eestlased sugulasrahvad olla, keegi lubab peatselt ees ootava Budapesti-reisi edasi lükata, sest kardab, et võib ungarlasi seal teenimatult sõimama hakata.
Üsna nukker meeleolu valitseb ka bussis, mis Jõgeva Noorus 96 jalgpallifänne tagasi koju toob. Klubi treener Igor Orolv nendib, et ausa mänguga saadud kaotus pole pooltki nii valus kui “ära tehtud” kaotus.
Siiski oli jalgpallifännidel hea meel, et nad sellisest spordisündmusest osa said. Klubi treener Orlov tänas Jõgeva linnavalitsust, kes bussi rendiraha maksta aitas.
i
EILI KOITLA
