Eesti hoolekanne, kui seda hinnata üksikute asutuste tegutsemise järgi (näiteks 1230 aastatel asutatud Jaani seek Tallinnas), on silmapaistvalt pika ajalooga. Tänapäevane hoolekandekorraldus kujunes siiski välja alles Eesti Vabariigi algusaastatel.
Töövõimelisele inimesele õng, mitte kala
1925. aastaks oli süsteem juba niivõrd arenenud ja keerukas, et seda ei olnud enam võimalik juhtida tsaariaegsete põhimõtete ja seaduse kohaselt. 19. juunil 1925. a tegi EV Riigikogu Eesti hoolekande arengu seisukohalt ajaloolise otsuse ? vastu võeti hoolekande seadus.
Et pisutki võrrelda eilset ja tänast päeva, esitame mõned 1925. a. seaduse aluseks olnud põhimõtted. Need, mis tunduvad tänaselgi päeval järgimist väärivad:
Töövõimelisele isikule anti abi laenuna, mitte toetusena.
Toimetulekut kindlustati eelkõige töö pakkumisena ja kõigil abisaajatel lasus töötamiskohustus.
Abi püüti korraldada nii, et inimene edaspidi iseseisvalt toime tuleks.
Abi pakuti hädast välja pääsemiseks küllaldases mahus, kuid samas isiku enese vastutuse säilitamiseks ikkagi ainult minimaalsena.
Abi korraldati ühetaoliselt kogu riigis.
Rakendati ennetava hoolekande põhimõtet.
Kui küsida sotsiaaltöötajate hinnangut, ons need arusaamad aktuaalsed tänaselgi päeval, on vastuseks pigem ?Jah? kui ?Ei?. Kui küsida, kas nad on siis ka tegeliku sotsiaaltöö aluseks, siis on vastuseks pigem ?Ei? kui ?Jah?.
Võltsvõrdsuse tagajärjed
Tänasesse päeva on meie hoolekandekorraldus jõudnud samasugust keerukat ja vastuolulist teed pidi nagu riik ja rahvas tervikuna. Ühed üksused (näiteks hoolde- ja lastekodud) on töötanud järjepidevalt, olles küll vahepeal justkui varjul või ühiskonna äärealal, teiste (ühingute ja seltside, kiriklike hoolekandeüksuste) tegevus oli aga nõukogude võimu poolt keelatud.
Üldine töökohustus ja sellega seonduv õigus sotsiaalkindlustuse hüvitistele (pensionile ja haiguskindlustusele) ühelt poolt ning riiklikult reguleeritud hinnad ja subsideeritud teenused (üür) lõid näilise pildi võrdsetest ja iseseisvalt toime tulevatest inimestest, kes ei vajagi hoolekandelist abi. Paraku peaksid paljud kaasmaalased veel mäletama NLKP XXVII kongressil (1986. a.) tehtud ülestunnistusi, et seni kehtinud kirjutamata põhimõte ?ebavõrdse töö eest võrdselt palka? on majandusele mõjunud hukatuslikult.
See võltsvõrdsus viis kriisini, millest me pole senini täielikult välja saanud. Samuti tunnistati, et sotsialismi jaotusprintsiip ? ?igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema töö järgi? ? loob ebavõrdsuse inimeste vahel. Tunnistati, et iga töötaja perekonnaseisust, laste arvust, füüsilistest võimetest, tervisest, talendist tulenev ebavõrdsus on paratamatu.
Juubel kui emotsionaalne sündmus
Tänased hoolekandetöötajad on üks spetsialistidegrupp, kes ühiskonna vastuoluliste hoiakute ja poliitika kujundajate segaste näpunäidete olukorras püüab leida uut tasakaalu indiviidi ja ühiskonna suhetes. 1925. aasta esimese hoolekandeseaduse 80. aastapäeva tähistamine näib eelkõige emotsionaalse sündmusena. Praktilist tähendust omab aga 1995. a vastu võetud sotsiaalhoolekande seaduse käsitlus. 2004. a aprillis valitsuse heakskiidu saanud Hoolekande kontseptsioon viitab sellele, et kehtiv seadus vajab mõnes osas korrigeerimist või uuendamist. Kontseptsiooni on koondatud eelkõige sotsiaalministeeriumi arvamus hoolekande korraldusest, suhteliselt ähmaselt on sealt näha teadlaste, spetsialistide, hoolekande peamiste korraldajate (omavalitsused) jt arusaamine ühiskonnast ja inimestest.
Tartu Ülikool, sotsiaalministeerium ja Tartu linnavalitsus korraldavad 6. ja 7. oktoobril 2005 Tartus Ülikooli peahoones ja ajaloomuuseumis Toomel rahvusvahelise konverentsi pealkirjaga ?80 aastat organiseeritud hoolekannet Eestis ? minevikukogemused ja tulevikuootused?.
Esimesel seminaripäeval esinevad hoolekandespetsialistid Eestist, Soomest, Rootsist, Suurbritanniast, Itaaliast ja Saksamaalt. Teisel päeval toimuva nelja töötoa ettekanded on eesti asjatundjatelt, nii praktikutelt kui teadlastelt. Konverentsist oodatakse osa võtma kõiki hoolekande tänasest ja homsest päevast huvitatud inimesi, töötagu nad siis riigi- või omavalitsussfääris, hoolekandeasutuses, mittetulundusühingus, õppigu või õpetagu sotsiaaltööd või olgu hoolekandega seotud klientidena.
Info konverentsi kohta ja registreerimine konverentsist osavõtuks http://www.so.ut.ee/spol/shk
JÜRI KÕRE,
Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent
