Eelseisvatest pühadest ühe mõtleja pilgu läbi

Mõne päeva pärast saabuvad pühad, mida nii erinevalt on nimetatud. Kellele kevadpühad, kellele munapühad, lihavõttepühad või ülestõusmispühad. Kõik need nimed on õiged, sest neid pühi seostatakse urbadega, munade värvimise ja koksimisega, pidulaudade ja vabade päevadega. Eriti nüüd, kui need kevadised pühad meil ka riigipühadeks on kuulutatud.
Aga kas oskame või tahame endale ka teadvustada, mida ülestõusmispühad meile tegelikult tähendavad? Nende tegelik tähendus on väga religioosne. Valguse võit pimeduse üle, elu võit surma üle.
Enda arvates elame me edumeelses maailmas, püüame elada nii, et kõik oleks kõige parem. Soovime ikka edukamaks, rikkamaks ja ilusamaks saada. Kahjuks jääb see suuremale osale inimkonnast unistuseks. Kõik ei laabu alati nii, nagu tahaksime. Ning siis otsime süüdlast kas omade või, veel parem, võõraste hulgast. Mida teeme aga siis, kui meid tabab surm või raske õnnetus?
Olen aastaid elanud maakohas, kus surm on personifitseeritud suurus. Võin isegi öelda, et ta kuulub seal elusolendite hulka kõige tavalisemas mõttes. Surmal on seal võime tulla ja minna, ka ette hoiatada. Surmas ollakse kindlad ? vastupidi moodsale ühiskonnale, kus ka surijat püütakse veel ravida. Alles viimasel ajal hakatakse ka  meie ühiskonnas jõudma tõdemuseni, et on vaja asutusi, kus inimene saaks lihtsalt ja rahulikult oma viimased päevad veeta ja siis minna.
Kuid inimkonna hädadest ei tahtnud ma rääkida, vaid elu ühest tahust, mis puudutab meie hinge ja vaimu ning mille me tihti oma askeldustes ära unustame.
Vaikse nädala sündmusi, Kristuse surma ja ülestõusmist meenutame me mitte ainult kui ajaloos toimunud sündmusi, vaid eelkõige selleks, mida need pühad igaühele meist tähendavad. Ülestõusmispühad õpetavad leinama lootuses ja rõõmustama Elu võidu üle.
Me teame, et igal sügisel loodus närbub ja läheb vastu talvele. See on nagu inimene, kes vananeb ja peab kord surema. Kuid kui hääbumine on möödas, tuleb taas uus ärkamine ja uus elu.
Me mõistame ja loodame, et surm ei ole kõiksuse kuningas.
Saabuvad pühad toovad meid ka risti juurde. Risti peetakse tihti surma, leina ja püsiva kannatuse märgiks. Ühelt poolt ta seda tõesti on, kui mõtleme Kolgatale. Aga rist seostub ka armastuse ja ohverdusega. See, keda surmati, võidab surma. See, keda peeti viimaseks, saab esimeseks. Rist, mis oli hukkamise märgiks, saab äkki võidu märgiks. Ja lein saab rõõmuks ning nutt hõiskamiseks. Nüüd on rist elu, võidu ja ülestõusmise märk. Ja need, kes risti kannavad, teevad seda just selles teadmises.
Nii käib suur osa inimkonnast terve maailmas sel nädalal oma mõttes, sõnas ja teos läbi selle teekonna, mis algab Jeruusalemma väravatest läbi Kolgata tee tühja haua juurde, tunnistades armastuse, elu ja Looja võitu maailma kaduvuse üle. Rõõmustagem siis koos Temaga!

VALDO REIMANN,
EELK Jõgeva koguduse õpetaja