Kolmandal veebruaril ultramaratonil startinud Jõgevamaa juurtega Joel Juht pidi juba päev hiljem võistluse katkestama, sest hõõrdumine oli nõndavõrd raske, et pikas perspektiivis oleks see võinud kurvalt lõppeda.
Õnneks võib tõdeda, et hullemad kahjud õnnestus sportlasel välistada. Kuid minutite olulisus andis endast märku juba stardipaugul. Nii mõnigi võistleja nägi hallutsinatsioone või sai külmakahjustusi. Katkestajaid on rohkem kui lõpetajaid. Täispikale distantsile startis 40 osalejat, kellest 14 oli veel pühapäevase seisuga alles. See räägib ettevõtmise raskusest ja peaaegu et ebainimlikkusest.
Kuid kõik ebaõnn ei vähenda kogemustepagasit ning seda, et teadaolevalt esimese eestlase ja esimese meie maakonna inimesena võttis Joel Juht ette pöörase maratoni, millel osalemist ei kahetsenud ta hetkegi. Ning võib-olla on see märkimisväärsem kui tõsiasi, et ultramaratoni läbitud maaks sai ligikaudu 100 miili ning veidi üle 20 tunni.
Olgugi et Juht pidi valude tõttu rinnus haiglasse pöörduma, on ta positiivselt meelestatud ning teab, et kui taastumisprotsess möödub, saab ultramaratoni analüüsida, leida head ja vead, neist õppida ja eluga edasi liikuda.
Sportlastel on kombeks aeg-ajalt kaotada, kuid oskus sellest õppida ning järeldused teha. Noori innustav ja toetav Joel Juht on ehe näide sellest, et isegi kui kõik, mis saab, valesti läheb, ei tasu alla anda. Hullumeelsed ettevõtmised pole maailmast otsa saanud ning ka noored võivad siit õppida: kõik ei pruugi minna alati just parimal viisil, ent see ei tähenda, et proovimata peaks jätma.
