“Kui tänapäeval saadetakse vähegi tõsisemate kaebustega patsient kompuuteruuringule, siis ajal, mil mina neuroloogina alustasin, olid mulle ja mu kolleegidele diagnoosimisel abiks ainult väike haamrike ja omaenda hallid ajurakud,” ütles doktor Kai Volt, kes täna viimast korda Jõgeva Haigla polikliinikus patsiente vastu võtab.
Jõgevale tuli doktor Volt tööle 2004. aasta novembris ehk viis ja pool aastat tagasi. Oma elutöö on ta teinud aga haiglas, mida praegu nimetatakse Tartu Ülikooli Kliinikumi Närvikliinikuks: seal oli ta ametis ühtekokku 34 aastat. Kui ta seal kümme aastat tagasi ameti maha pani, et noorematele kolleegidele „ruumi teha” ja võimalusi anda, arvas ta tõsimeeli, et võib oma erialasele karjäärile joone alla tõmmata. Et kui veel hirmsasti tööd teha tahab, siis hakkab postiljoniks: saab palju värskes õhus liikuda.
Asjad läksid siiski teisiti. 2001. aastal kutsuti doktor Volt erialasele tööle Tartu Linna Polikliinikusse ja hiljem hakkas pakkumisi tulema lausa ridamisi. Et koormus Tartu Linna Polikliinikus polnud väga suur, otsustas ta ühe pakkumise – Jõgeva Haigla oma – ka vastu võtta. Jah-sõna ütlema mõjutas asjaolu, et Kai Voldi emapoolse suguvõsa üks liin ulatub Jõgevamaale ja ta tundis justkui väikest kohustustki selle kandi tervishoiu edendamisse panustada. Algul käis ta Jõgeval ühel päeval nädalas, siis arvati, et sellest jääb väheks, ning tuli hakata käima kahel päeval.
Arstiks õppima läks Kai Volt omal ajal sellepärast, et oli koolipõlves tennist mängides palliplatsil üsna mitme arstiga kokku puutunud ja õppinud selle eriala inimestest lugu pidama. Närvikliinikusse kogenud spetsialistide juurde stazheerima kutsuti teda juba kolmandal kursusel. Siis käidigi õhtuti ja suvevaheaegadel n-ö eraviisiliselt korüfeede juures kogemusi omandamas, sest tänapäeva residentuurist ei osatud veel undki näha ja isegi sellele eelnenud internatuurisüsteem polnud veel käivitunud.
„Närvikliiniku kollektiiv eesotsas professor Ernst Raudamiga oli äärmiselt sõbralik ja tore. Selliseid kollektiivisiseseid suhteid nagu tollal, pole vist enam kusagil — ei meditsiiniasutustes ega mujal. Suhted muutusid 1990. aastate alguses, kui me üksteise kolleegidest konkurentideks muutusime,” ütles Kai Volt.
Arstiabi kättesaadav
Jõgeva Haiglas valitsevale õhkkonnale pole tal siiski mitte midagi ette heita.
„Mind võeti siin vastu kui omainimest ja korra olen siin isegi oma tervisehädale leevendust saanud. Tartus poleks mind haiglasse pandud, aga siin aitasid kolleegid mul end terveks ravida,” ütles Kai Volt. „Jõgevamaa inimesed peaksid üldse õnnelikud olema, et arstiabi neile nii hästi kättesaadav on. Tartus on korralisel haigel palju raskem eriarsti juurde pääseda: järjekorrad on mitu kuud. Tõsi, mitte linna polikliinikus, küll aga Maarjamõisa polikliinikus, kuhu käib kokku terve Lõuna-Eesti rahvas. Siin pääseb inimene aga üsna kiiresti eriarsti jutule. Ka paljud uuringud saab kohapeal ära teha. Ning mida siin ei saa, saab lasta ära teha Tartus.”
Jõgevamaa inimesed pole Kai Voldi sõnul millegi poolest haigemad ega tervemad kui teiste paikade inimesed, küll aga on siinkandis päris palju selliseid inimesi, kes nõukogude ajal põllumajanduses või ehitusbuumi ajal ehitusel töötasid, aga praegu endale õiget rakendust pole leidnud ega oma seepärast ka tervisekindlustust. Tervisehädad nõuaksid nende uuringutele saatmist, aga et uuringud tuleks neil ise kinni maksta, on see raskendatud.
Üllataval kombel pole masuaeg doktor Voldi sõnul depressiivseid haigeid juurde toonud. Nii mõnigi töötu, kelle saatuse pärast tohter muretseb, teatab ise rahulikult, et hoiab juhutöödega „naha toore“ ega hooligi tööleminekust. Ka tänavune pikk ja külm talv pole kogenud närviarsti hinnangul inimeste tervist kehvemaks teinud. Küll aga annab endast igal aastal märku kevadiste ja sügiseste aiatööde hooaeg: siis kiputakse end ikka üle pingutama ja ollakse sunnitud tohtrilt abi otsima tulema. Pea- ja seljavalude üle kurdetakse muidugi aasta ringi ja kurtjad on üha nooremad: pidev arvuti taga istumine ning vähene füüsiline koormus teevad oma töö.
Jõgevalt mööda
„Neil, kes suurema osa tööpäevast arvuti taga veedavad, tuleks vahepeal lihaseid lõõgastavaid võimlemisharjutusi teha ja, kui võimalik, suisa lamada,“ ütles Kai Volt. Patsiendid kipuvad tema sõnul olema skeptilised, kui arst valuvaigistite väljakirjutamisega ei kiirusta, vaid võimlemise vajalikkusest rääkima hakkab. Kes aga asja ära proovib, saab aru, et arstil on enamasti õigus.
Kui kardioloogidel tuleb kahetsusväärselt sageli kokku puutuda äkksurma juhtumitega, siis neuroloog seisab tihti fakti ees, et haigus on diagnoositud, aga ravida pole seda millegagi. Nii on see näiteks degeneratiivsete neuroloogiliste haiguste puhul.
Ehkki tehniline progress on arstide elu eriti diagnostika valdkonnas palju lihtsamaks teinud, ei saa ka tänapäeval seda tööd teha inimene, kes seda ala ei armasta. Ning õppida ja end kõige uuega kursis hoida tuleb ka siis, kui oled seda tööd aastakümneid teinud ja peaksid justkui kõike juba teadma.
Kui Maarjamõisa närvikliinikusse minekuks tuli Kai Voldil kodunt vaid viis minutit jalgsi astuda, siis Jõgeva vahet on ta sõitnud rongiga. Rongisõit talle tegelikult meeldib, sest selle aja saab lugemisele pühendada. Ainult liialt hoogu ei tohi minna. Ükskord mitu aastat tagasi, kui rongid olid raudtee remondi tõttu vahepeal aeglasemalt sõitnud ning siis jälle kiiremini sõitma hakkasid, tuli Jõgeva nii ootamatult kätte, et ajalehte süvenenud doktor Volt ei jõudnud oma asju enne rongiuste sulgumist kokku korjata ning sõitiski Pedja jaama välja.
„Õnneks oli üks vanem härra nõus mu oma Pobedaga Jõgevale toimetama ning patsiendid pidid mind ainult kümme minutit kauem ootama,” jutustas Kai Volt.
Jõgeva Haiglas ollakse tema sõnul küll natuke kurvad, et ta enam Jõgeval käima ei hakka, ent ta ise arvab, et igal asjal peab millalgi olema algus ja lõpp. Päris koduseks ta küll veel ei jää (Tartu Linna Polikliinikus võtab ta patsiente ka edaspidi kahel päeval nädalas vastu), ent pühendaks tulevikus hea meelega rohkem aega neljale lapselapsele, samuti lugemisele, muusika kuulamisele ja koos abikaasaga reisimisele.
„Lõpetada tuleb siis, kui mõistus veel töötab ja on lusti midagi oma lõbuks teha,” ütles Kai Volt.
iii
RIINA MÄGI
