Dobrodošli, Hrvatska!

Üks kord elus olen tajunud, kui julmalt paiskab sõda terve rahva ja riigi ajas mitu aastakümmet tagasi. See juhtus Horvaatias, mida külastasin esimest korda tudengina 25 aastat tagasi.

Olin siis esimest korda elus välismaal ja sain imeilusas rannikulinnas Dubrovnikus tõelise kultuurišoki. Linn oli täis puhkavaid sakslasi, hollandlasi, rootslasi ning sellist jõukust, mida seniajani olin ainult Soome televisioonist näinud. Toonane Jugoslaavia oli nime poolest ka sotsialismimaa, aga meiega võrreldes tundusid nad elavat kättesaamatus kauguses. 

Teist korda sõitsin Horvaatiasse 20 aastat tagasi, 1993. aastal noore ajakirjanikuna kindla sooviga näha, mis on Jugoslaavia lagunemisele järgnenud sõda Horvaatiaga teinud.

Dubrovnik oli ikka sama kaunis, aga selle tänavad olid inimtühjad. Siin-seal olid meelega parandamata jäetud serblaste kahuritabamused. Palju hullem oli aga see, et imeilusa pika rannikuga Horvaatia peamiseks sissetulekuallikaks olevad turistid olid sealt 10-15 aastaks minema ehmatatud. Rikkast riigist oli saanud vaene laustööpuudusega maa.

Üheksa aastat meist maas

Riikide puhul võib arengu mahajäämust mõõta aastatega. Eesti ja enamik Ida-Euroopa riike liitus Euroopa Liiduga juba 2004. aastal. Kolm aastat hiljem jõudsid sama kaugele Bulgaaria ja Rumeenia. Veel üks inimpõlv tagasi meist arengus kaugel ees olnud Horvaatia jõuab niikaugele alles tänavu 1. juulil.

Eestis hakkame me seda juba unustama, aga riigi võimekus Euroopa Liiduga ühineda on kindel kvaliteedimärk, mille saavutamiseks tuleb aastaid pingutada. Lisaks korralikul tasemel majandusele, peab riik olema demokraatlik. See tähendab ausaid valimisi, poliitikutest sõltumatut ettevõtlust ning kohtusüsteemi. Pärast sõda kiratses Horvaatia areng pikalt mitte ainult majanduse nõrkuse, vaid ka pooldemokraatliku valitsuse tõttu.

Eestis ja pea kogu Ida-Euroopas suhtuti liitumisse Euroopa Liiduga 2004. aastal igati positiivselt, sest see kiirendas majandusarengut, tõi kaasa töötamis- ja õppimisvabaduse kogu liidu piires ning suurendas Venemaa naaberriikide turvatunnet. Horvaatide suhtumine Euroopa Liitu on märksa ettevaatlikum, sest riigi majandus on viiendat aastat järjest languses ning sellega kaasnev inimeste heaolu langus põhjustab umbusku nii oma riigi kui rahvusvaheliste organisatsioonide suhtes.

Majandus saab lisakäigu

Samas on selge kasu, mida Horvaatia Euroopa Liiduga ühinemisest saab. Nii nagu Eesti, müüb ka Horvaatia enamiku oma kaupadest euroliitu (veidi üle 60 protsendi). Seega suurendab ühtse turuga liitumine Horvaatia firmade konkurentsivõimet riigi kõige olulisemal välisturul.

Teine oluline pluss on see, et euroliiduga liitudes tõmbab Horvaatia väga selge piiri enda ning suurtes raskustes vaevlevate Balkani riikide (Serbia, Makedoonia, Montenegro jt) vahele. Liikmelisus euroliidus näitab, et Horvaatiast on saanud turvaline koht välisinvestoritele ning kindlasti julgustab see riiki tulema selliseid turiste, kes seni eelistasid turvakaalutlustel Itaaliat või Kreekat.

Kolmandaks hakkab euroliidu keskmisega võrreldes suhteliselt vaene Horvaatia, nagu Eestigi, saama ühiseelarvest kopsakaid arengutoetusi. Kui euroliidu keskmine sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli mullu 28 500 eurot, siis Eestis oli see 12 700 ning Horvaatias 10 300 eurot. 

Euroopa Liidu ja Eesti kodanike jaoks meenutab 4,4 miljoni elanikuga Horvaatia liitumine tõsiasja, et liit on hoolimata praegusest kriisist paljude riikide jaoks ihaldusväärne eesmärk. Liidu enda jaoks tähendab laienemine tugevnemist tänu ühtse turu suurenemisele ning konkurentsivõime kasvule võistluses teiste maailma suurjõududega nagu USA või Hiina. Koos horvaatidega tõuseb Euroopa Liidu kodanike arv 506,8 miljonini ning liikmesriikide arv 28-ni.

Lipsu leiutajad ja üliedukad sportlased

Kui Euroopa Liiduga liitumisel arvestataks riigi sportlikke saavutusi, oleks Horvaatia juba ammu euroliitu kuulunud. Horvaatia on võistelnud oma ilusa ja eripärase lipu all olümpiamängudel alates 1992. aastast ning võitnud nii lühikese ajaga koguni 33 medalit.

Mäesuusataja Janica Kostelić on nelja olümpiakullaga läbi aegade suuremaid suusastaare. Täiesti hämmastav on aga see, et väiksest rahvaarvust hoolimata on horvaadid olnud edukad võistkonnaaladel, võites olümpia- ja MM-medaleid käsipallis, veepallis, korvpallis ja isegi jalgpallis.

Rahvusvaheliselt on horvaadid osanud end tutvustada kui lipsu leiutajaid. Nimelt kandsid Horvaatia palgasõdurid 17. sajandil Kolmekümneaastase sõja ajal kaelasidet, mis neid kõigist teistest rahvustest eristas. Ilus kehakate leidis ruttu järgijaid ning kui see Prantsuse õukonnas kasutusele võeti, anti talle nimeks cravate, mis tuleneb horvaati tähistavast sõnast. Paljudes keeltes tähendabki kravat tänini lipsu.

Kokkuvõttes on hea meel, et Euroopa Liit täiustub väga rikka ja põneva kultuuriga rahva võrra, kes visa tööga kosus nende arengut veerand sajandit pärssinud sõja mõjudest. “Tere tulemast, Horvaatia!“ ehk nagu ütleb horvaatia-keelne pealkiri “Dobrodošli, Hrvatska!”

i

HANNES RUMM, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht

blog comments powered by Disqus