Põhjusteks, miks inimesed üha sagedamini diabeeti haigestuvad, on inimeste eluea pikenemine ja elulaadi muutumine: kuigi füüsilist tööd tuleb tänapäeva inimestel tänu masinatele tunduvalt vähem teha, tahetakse pahatihti süüa ikka niisama palju ja niisama rammusat toitu, kui sõi hobusega maad kündev taluperemees. Sealt tuleneb ülekaalulisus, mis on omakorda üheks diabeeti haigestumine eelduseks.
?Kuigi diabeet on krooniline haigus, millest täielikult vabaneda pole enam võimalik, elab diabeetik juhul, kui ta ise enda eest hoolitseb ja teistel enda eest hoolitseda laseb, üldjuhul kauem kui mittediabeetik, sest ta ei tapa oma tervist liigsöömise, alkoholi ja muude pahedega,? ütles dr Kruse aprilli lõpus Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koja ruumes toimunud ümarlauas, mille teemaks oli “Diabeetik eriolukorras?.
Põhjalikumalt peatus dr Kruse ümarlauakõnelusel kahel seisundil, millesse diabeetik sattuda võib: hüperglükeemial ehk vere suhkrusisalduse tõusul üle normi (üle 9 millimooli liitri kohta) ja hüpoglükeemial ehk vere suhkrusisalduse langemisel alla normi (alla 3,3 mmol/l).</P>
Hüperglükeemia tunnusteks on sage urineerimine, kuivustunne suus ja pidev janu, väsimustunne ja unisus, näljatunne, kaalulangus ja naha sügelus. Hüperglüleemia tekke põhjusteks on süsivesikute ülesöömine, insuliini vale doseerimine (sealhulgas aegunud preparaadi kasutamine või preparaadi hajameelsusest manustamata jätmine), vale süstetehnika, viirusinfektsioon, vaskulaarkatastroof (näiteks südameinfarkt, mis võib diabeetikul kulgeda väga varjatud kujul, st valuta südame piirkonnas) või mõni muu haigus, aga ka füüsilise koormuse oluline vähenemine (näiteks siis, kui inimene trauma tõttu pikemaks ajaks voodisse jääb) ning stress.
Hüpoglükeemia tunnusteks on kahvatus, südame pekslemine, pearinglus, näljatunne, rahutus, hirm, nõrkus, higistamine ja värin kehas. Hüpoglükeemia põhjusteks on toidukorra vahelejätmine või ebapiisav nn leivaühikute hulk toidukorras, liialt suur insuliinidoos, ülemäära suur füüsiline pingutus ja alkoholi tarbimine.
“Endokrinoloogid on mõnikord haigetel kergekujulist hüpoglükeemiat teadlikult provotseerinud ? selleks, et nad selle seisundi edaspidi ära tunneksid,” ütles dr Kruse. “Ja see tunne juba ei unune.”
Raskekujulise hüpoglükeemia puhul muutuvad inimese mõttetegevus ja koordinatsioon häirituks ning kõne segaseks. Asi võib minna ka teadvusekaotuse, krampide ja koomani.
“Varem sattusid sellises seisundis inimesed tihti kainestusmajja, sest neid peeti joobnuteks,” ütles Hille Kruse. “Tänapäeval kuulub aga glükomeeter politseinike varustuse hulka ja eksitused peaksid olema välistatud. Iseasi, et mõnikord võib hüpoglükeemia just alkoholijoobest põhjustatud ollagi. Ent ka siis vajab inimene kiiret meditsiinilist abi.”
Kerge hüpoglükeemia puhul piisab sellest, kui süüa 2-4 suhkrutükki või paar teelusikatäit mett või juua klaasitäis mahla või magusat teed. Lisaks võib süüa tüki leiba või õuna või juua klaasi piima.
Raskekujulise hüpoglükeemia puhul tuleb kutsuda arst, eemaldada vajaduse korral haige suust proteesid või toidujäägid, asetada haige külili, panna haigele põske suhkrutükk või määrida huulte sisekülgedele mett. Pärast teadvusele tulekut peaks haige jooma klaasitäie mahla ja sööma tüki leiba. Kui saabub arst, süstib ta haige verre glükoosi.
Diabeetik peaks alati kaasas kandma magusaid jooke, tükksuhkrut ja diabeetiku kaarti, diabeetiku pereliikmed ning töö- ja õpingukaaslased peaksid aga tema haigusest teadlikud olema ja tundma hädapäraseid esmaabivõtteid. Kindlasti peaksid diabeedi temaatikaga kursis olema pedagoogid: suhkruhaigust põdevaid lapsi võib olla ju igas koolis ning selles vallas ebakompetentne õpetaja võib diabeetikust lapse käitumistki mõnikord valesti tõlgendada. Diabeetikust õpilase suurenenud ärrituvus võib näiteks olla tingitud just tema haigusest ning märkuse asemel võib ta vajada hoopis abi.
“Diabeetiku elu kvaliteet sõltub sellest, kuidas tema haigus kompenseeritud saab,” ütles dr Kruse. “Selleks vajab haige omakorda pidevat ülevaadet oma veresuhkru tasemest. Seega on glükomeeter tema jaoks nii vajalik, et selle soetamise nimel tasub mõne muu koha pealt kokku hoida. Ka sporti võiksid diabeetikud senisest julgemini teha. Tõsi, alustada tuleks sellega ettevaatlikult ja oma seisundit pidevalt jälgides ning eelistatud on nn aeroobset treeningut pakkuvad alad nagu pallimängud, ujumine (mitte sukeldumine!) ja jalgrattasõit.”
RIINA MÄGI
