Diabeet on haigus, mille puhul haige teadlikkus on väga olulise tähtsusega: haiguse olemust lähemalt tundes ja meedikute soovitusi järgides saab diabeetik ehk suhkruhaige üldjuhul normaalset vaevusteta igapäevaelu elada. Diabeetikutele vajaliku teabe jagamise tänuväärset tööd teevad maakondades tegutsevad diabeetikute seltsid. Jõgevamaa Diabeetikute Selts saab 18. mail kümneaastaseks.
Aega enne seltsi moodustamist on kunagine Jõgeva haigla endokrinoloog doktor Siret Kalling meenutanud järgmiselt:
„Diabeetikud istusid kord perearsti, kord endokrinoloogi ukse taga, murelikud näod peas, teadmata, et inimene, kes nende kõrval istub, vaevleb täpselt samade probleemide küüsis. Arstidel aga nappis aega, et diabeetikutele põhjalikumat infot jagada.“
Kümme aastat tagasi tundsid nii endokrinoloog kui ka diabeetikud ise, et aeg on küps muutusteks, st diabeetikuid ühendava seltsi loomiseks: Tartus oli selline selts tegutsenud juba üle kümne, Tallinnas seitse ja Põlvas viis aastat. Omamoodi tõuke andis seltsi loomisele Eesti ja Soome Diabeediliidu ning firma Tamro ühise nn jalaprojekti raames Jõgeval läbi viidud teabepäev, mis tõi kokku suure hulga diabeetilise jala probleemidest huvitatuid. Seal lükati mõte liikuma ja selts saigi loodud. Aastakese tegutses see päris innukalt, ent langes siis mitmel põhjusel varjusurma. 2003. aastast, mil seltsile valiti uus juhatus eesotsas Aavo Aruga, on püsitud pidevalt „pildil“: on kasvatatud liikmete arvu, korraldatud koostöös Eesti Diabeediliidu ja ravimifirmadega regulaarselt teabepäevi, edendatud seltsielu ning koostööd teiste maakondade seltsidega. Oma ettevõtmiste jaoks taotletakse projektiraha põhiliselt Hasartmängumaksu Nõukogult.
Seltsi juhatuse üks põhimõtteid on: tööplaan olgu kohe aasta alguses paigas ja voldikutele trükituna seltsi liikmetele välja jagatud.
„See on pealtnäha vähetähtis asi, aga distsiplineerib kahepoolselt,“ ütles seltsi juhatuse esimees Aavo Aru. „Ühelt poolt tekib juhatusel kohustus garanteerida, et kõik kavandatu ka teoks saaks, teiselt poolt saavad inimesed üritustel osalemist ette planeerida ja tulevad paremini kohale. Ka lektoreid on nii lihtsam kutsuda, kui nad juba varakult ette teavad, millal teabepäev toimub.“
Salalik haigus
Diabeet on salalik haigus: isegi meedik ei pruugi algul aru saada, mis on inimesel ilmnevate tervisehädade tegelik põhjus.
„Kui tavaliselt kaasneb diabeediga parodontoos ja hammaste loksumine, siis minul kutsus see esile hoopis tugeva kaariese,“ meenutas Jõgevamaa Diabeetikute Seltsi juhatuse aseesimees Avo Puusepp. „Olin juba üle kahe tuhande krooni hammaste ravile kulutanud, kui lõpuks selgus, millest tegelikult ravi tuleks alustada.“
„Mina olin pidevalt hädas sellega, et mul suu kuivas: pidin isegi lehma karjamaal edasi panema minnes veepudeli kaasa võtma,“ meenutas Jõgevamaa Diabeetikute Seltsi revident Maie Süvari. „Alles lapseootele jäädes hakati mu tervist hoolikamalt kontrollima ja siis avastatigi diabeet. Kui ükskord endokrinoloogi järjekordsele vastuvõtule läksin, ütles tohter, et järgmisel päeval on diabeetikute seltsi teabepäev. Läksin kohale ja pärast seda pole ma enam üheltki seltsi ürituselt puudunud.“
Laine Luud puutus diabeetikute seltsiga esialgu kokku vaid sellepärast, et kuulus Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koja juhatusse (seal esindas ta toona hoopis vähihaigeid) ning et ta abikaasa oli diabeetik. Justkui saatuse irooniana avastati kaks aastat tagasi tal endalgi diabeet ning nüüd on ta täieõiguslik diabeetikute seltsi liige.
„Ehkki olen elupõline meditsiinitöötaja, teadsin minagi diabeedist esialgu ainult niipalju, et selle põdejad süstivad endale insuliini,“ ütles Laine Luud. „Nüüd olen tänu diabeetikute seltsi korraldatud koolitustele palju targemaks saanud. Näiteks olen õppinud oma menüü koostamisel ja toitumise korrigeerimisel kasutama internetiportaale toitumine.ee ja ampser.ee ning soovitan neid ka kõigile teistele, on nad siis diabeetikud või mitte.“
Väärarvamused ja valehäbi
Kui diabeetikute seltsi liikmed tunnevad oma haigust üsna hästi ja teavad, kuidas sellega, piltlikult öeldes, rahumeelselt koos eksisteerida, siis väljaspool seltsi liikmeskonda on diabeediga seotud väärarvamused ja valehäbi veel üsna levinud.
„Mõni diabeetik on üleolevalt öelnud, et mis ta siia kohalikku seltsi ikka tuleb, ta käib Tartus hea arsti juures,“ ütles Avo Puusepp. „Mõni jälle pelgab seltsi astumist sellepärast, et ei soovi avalikustada oma seotust diabeediga. Mind see näiteks ei häiri, kui minu nime interneti otsingumootorisse sisestades tulevad välja ka diabeetikute seltsiga seotud viited, mõne jaoks on see aga ebameeldiv.“
Mõnel pool hakkab aga diabeetikute seltside kaudu ja muul viisil tehtav pidev teavitustöö ka mõju avaldama. Aavo Aru sõnul on näiteks politseinikud õppinud glükomeetrit kasutama ja kaasas kandma. Tänu sellele ei viida hüpoglükeemia seisundisse sattunud diabeetikuid enam ekslikult kainestusmajja, nagu seda varem ette tuli, vaid kutsutakse neile kiirabi.
„Diabeetikutele on välja jagatud infokaardid, millele ühele poolele on trükitud juhised, kuidas end halvasti tundva või teadvusetu diabeetikuga ümber käia, teisele poole saab aga diabeetik ise kirjutada oma nime, aadressi, lähedase isiku ja raviarsti kontaktandmed ja muu info,“ ütles Aavo Aru. „Oluline on, et diabeetikud infokaarti ka pidevalt kaasas kannaksid, soovitavalt rahakotis koos muude dokumentidega. Siis pole neil, kes hättasattunu leiavad, vaja pikalt nuputada, vaid nad saavad kohe tegutsema asuda. “
Jõgevamaa Diabeetikute Selts tähistab oma kümnendat sünnipäeva ülehomme Jõgeval tegutsevas Madise Majas. Sinna on peale oma seltsi liikmete kutsutud ka sõbrad Tartu-, Põlva-, Võru-, Järva- ja Viljandimaa seltsist ning Eesti Diabeediliidust. Seltsi kümnendaks sünnipäevaks ilmub seltsi tutvustav brošüür, mille üllitamist toetasid Jõgeva vallavalitsus ja Kohaliku Omaalgatuse Programm.
i
RIINA MÄGI
