Viimasel nädalal teemaks tõusnud eutanaasia paneb kaasa mõtlema paljusid. Kindlad asjad siin maailmas pidid olema ainult surm ja maksud. Seega puudutab teema nii või teisiti meid kõiki. Surmast rääkimise ja selle tunnistamise koha pealt on ühiskond muutunud aga äärmiselt ebakindlaks.
Kõik, kellega sellest olen rääkinud, on ühel nõul vähemalt selles, et niisuguse otsuseni tõukab inimest hirm.
Ja ühtlasi on konkreetne teema nagu uks mitme teise küsimuste juurde. Kes, kust otsast ja mis raha eest neid lahendama peaks hakkama, on iseasi. Kindel on see, et kui hästi ka kõik teenused ei toimiks, üksikutel juhtudel kerkib see soov ikkagi üles ja tekib arvukalt õiguslikke ja kultuuriküsimusi.
„Eutanaasiat toetavad pigem ühiskonnad, kus on põlvkondadevaheline side peredes muutunud õhemaks. Kus vanem põlvkond läheb juba ise hooldekodusse ja arvestabki, et oma vanaduse seal veedab, sest lastel ja lastelastel ei ole nende jaoks aega,“ arutleb Jõgeva haigla juht Peep Põdder. „Sellistes ühiskondades, kus on perekultuur väga kõrge, ei ole eutanaasia teema. Neis suudetakse inimese olemist, kui ta ka on parandamatult haige, läbi peresuhete oluliselt parandada,“ arvab ta.
Arusaamad muutuvad
„Näeme viimasel ajal suhtumist, mis erineb 20-30 aasta tagusest ajast. Varem, kui rääkisid sugulastele, et meditsiiniabi enam ei aita, oli hoiak pigem selline, et me viiksime ta ikka oma koju. Oma kodu seinad toetavad ja haige saab minna omaste keskel. Nüüd on mõte, et inimene võiks surra kodus, ära kadunud. Püütakse inimene surema lükata haiglasse, kogu lahkujat ümbritseva seltskonna suhtumine on muutunud,“ nentis haiglajuht. „Eutanaasiavajadus ei ole niipalju haigusega seotud, kuivõrd inimene kardab, et ta jääb oma haigusega üksi,“ oli Põdder kindel.
Endine EELK Diakooniahaigla kaplan, Risti koguduse õpetaja Annika Laats on kindel, et Eestis ei ole asjad lahkujate toetamisega üldse hästi. Hospiits kui elu lõpusirgel oleva inimese igakülgne toetamine on meil veel lapsekingades. „Surijate palat või kaks haiglakoridori lõpus ei ole veel hospiits. Hospiits tähendab kompleksteenust, kus oma elu lõpule jõudnud inimest ja tema peret on toetavad nii psühholoog, hingehoidja, sotsiaaltöötaja kui loomulikult ka kannatusi leevendav meditsiin. See ei pea olema üldse haiglaga seotud. Oluline roll on koduõendusel – ja seda mitte ainult pea olematu kaks korda nädalas! Töös lahkuja ja tema perega arvestatakse sellega, kus inimene ise soovib surra, kas kodus või hospiitsi turvalises keskkonnas,“ rääkis õpetaja Laats. „Oluline, et inimene ei näeks põhjust põgeneda.“
„Saame juba väga paljusid kannatusi leevendada,“ ütles ka Peep Põdder. „Küsimus on pigem elukvaliteedis ja selles, kuidas inimene selle muutumisse suhtub. Kui ta jääb voodisse, ega saa enam oma endist elu elada, jääb sootsiumist ilma, ei saa tööl käia ega teistega suhelda, tekivad hügieeniprobleemid. Kõik oleneb, sellest, kui palju neid probleeme suudetakse lahendada. Kui palju ollakse sellest valmis rääkima. Kõige olulisem, kui palju on neid asju, millega asendada tegevusi, millest elu varem koosnes,“ selgitas Põdder.
Aga oluline on ka see, et töötamine andis sissetuleku, millest elada. Kui töötada ei saa, tuleb elada riigitoetustest, mis on imepisike. Inimene kaotab oma elukvaliteedis palju. Ei suuda elektri ja küttearveid maksta, pole raha, et hooldajat palgata, tekib üksijäetuse tunne ja täiesti õigustatult. Teisiti on asjad siis, kui inimesel käib külalisi, suguvõsa on ümberringi, keegi loeb kasvõi raamatut ette, kui ise enam ei saa. „Eutanaasia soov näitab ikkagi üksildust, isegi, kui sellest ei räägi,“ oli haiglajuht Põdder kindel.
Perekonnas hooldamisel tähendab see voodihaige tööealise inimese puhul, kui ka hooldaja on seni töötanud, loobumist kahe inimese sissetulekust peres. Pensionäri hooldamisel peres kaotab sissetuleku tõenäoliselt tööealine inimene. Palju on neid peresid, kes saavad seda endale lubada?
Millised on võimalused?
Haigekassa rahastab aktiivravi, siis kui saab veel midagi päästa ja parandada. Samuti õendushooldust, mis on sisuliselt aktiivravi järgne periood, mil inimene vajab arstlikku jälgimist ning võimalusel aktiviseerimist. Või hooldust. Viimane tähendab hooldajaid ja mingil määral meditsiiniõe teenust. Hooldekoduteenusel olevaid kliente jälgib perearst. Samuti kodus hooldatavat voodihaiget, seda muidugi mõlemal juhul väljakutsel. Hooldekodud üldiselt ei võta hooldada neid kliente, kes suurel määral arstiabi vajavad.
Madis Filippov, oma artiklis „Süsteem jooksutab pöördumatult haigeid: iga paarikümne päeva järel tuleb leida koht järgmises haiglas“ portaalis Med24, nendib, et praegu pole kohta neile, kes vajavad rohkem arstiabi, kui hooldekodud suudavad pakkuda. Põhja-Eesti Regionaalhaigla palliatiivravikeskuse juhataja Pille Sillastet tsiteerides kirjutab ta, et väga rasked haiged, kes suure tõenäosusega kuue kuu jooksul ära surevad, peaksid jääma pikemalt õendushaiglasse. Nende jaoks, kes on küll raskelt haiged ning vajavad ikkagi meditsiinilist pädevust, kuid on stabiilsed ja kellega ekstra midagi tegema ei pea, võiks olla õenduskodud. See oleks täiesti uue instantsi loomine.
Jõgeva haigla õendus-hooldusosakonnast rääkis arst Zoja Avi: „Õendus-hooldus osakond on osaliselt, 85 protsendi ulatuses, haigekassa rahastatud õendus-hooldusabii andev osakond. Siia saadavad perearstid või aktiivraviosakonna arstid haiged, kes vajavad veel kosutamist, aktiviseerimist ning meditsiinilist kontrolli. Näiteks veresuhkru taseme, vererõhu või muude haigusest tulenevalt oluliste näitajate jälgimist. Aktiivravis ravitakse inimest küll, aga paljud vajavad ka hooldusravi, see on meditsiinilist abi ja söötmist, jootmist, abi hügieenitoimingutes ning pööramist. Meil on neid haigeid, kes suudavad rohkem ‒ iseseisvalt istuda mõned isegi kõndida ja ka päris raskeid haigeid, kel on trahheostoomid, kes vajavad aspireerimist. Neid haiged on nö meditsiinilises sõltuvuses ‒ vajavad pidevalt medõe jälgimist. Nemad on meil pikemalt kui 60 päeva, haigekassa tuleb sellisel puhul ikka vastu.
Keskmine ravi pikkus meie osakonnas on ligi 20 päeva. On ka neid, kes on siin lühemalt, kes on stabiilsed ja lähevad kas koju või hooldekodusse. Mõnel haigel läheb ju isegi paremaks. Meil siin tehakse ka liikumisravi ‒ aktiviseerime patsiente, keda on võimalik.“
Statistikat, palju patsiente läheb peale õendushooldusosakonnast toibutamist koju, palju hooldekodusse doktor Avil ei ole.
„Ma tahan kiita meie personali, õdesid ja hooldajaid. Siin ette nähtud üks arstivisiit patsiendi juurde nädalas. Kuid pidevalt jälgivad õed patsientide seisundit. Seisundi muutumisel võetakse ühendust arstiga. Õed on väga kogenud, oskavad hinnata patsiendi seisundi muutumist. Siin on võimalik teha lihtsamaid uuringuid näiteks ultraheli või vajadusel isegi röntgeniülesvõtteid, elementaarseid analüüse ja ka tilkinfusiooni patsiendi seisundi parandamiseks samuti infektsiooniravi,“ on ta oma personali ja võimalustega rahul.
Koos erinevad probleemid
„Haigel oleks muidugi kõige mõnusam minna koju ja lähedaste juurde. Kui näha, et haigus progresseerub, paranemist ei tule ja lähebki kehvemaks, olen pakkunud omastele, et kui siin paljudel seisund stabiliseerub ja patsient saab hakkama, las ta naudib aega oma kodus ja omaste juures olekut. Kui tema seisund uuesti halveneb, ta rohkem hooldust vajab ja valuravi, siis võiks tagasi tulla. Oma kodu on oma kodu,“ rääkis Zoja Avi.
Hooldusteenust Jõgeval pakuvad sotsiaalkeskus Elukaar ja hooldusosakond haiglas, maakonnas tegutsevad veel Lustivere hooldekodu, Põltsamaa kodu ja Saare kodu Kääpal. Hooldekodude personali moodustavad peamiselt õde ja hooldajad, klientide tervise eest vastutab perearst. Meditsiiniteenuseid neis ei pakuta.
Eutanaasia teema juurde tagasi tulles nentis Jõgeva haigla juht Põdder, et selles puntras on koos üsna mitu probleemi. „Ühiskond peab olema niivõrd puhas, et vältida igasugust kuritarvitust. Inimesed, kes selle mõtteni jõuavad, on raskelt haiged ja sageli väga mõjutatavad. Niisuguses seisus inimesele süstida pähe mõtet, et eutanaasia on kõige parem lahendus, ei ole väga keeruline. Ühiskonna areng ja üleüldiselt levinud pieteeditunne peavad olema küllalt kõrgel tasemel. Mida lähedasemad ollakse omastega ja mida rohkem üksteisest hoolitakse, seda vähem tekib seda küsimust. Mida kaugemal on inimesed üksteisest, seda suuremaks läheb hirm olla oma haigusega üksi ja tõenäolisemaks niisugune valik,“ arvas ta. Aga arstid ei ole enamasti kuigi suured eutanaasia pooldajad. Kindlasti on Põdder eutanaasia vastu Eestis. „Et eutanaasiat aktsepteerida, peab olema vastav ühiskond, hästi vana, hästi demokraatlik ja hästi kõrge kultuuriga.
Teeme päris palju otsuseid, mida hiljem ümber otsustame. Elusal inimesel on see võimalus. Eutanaasia kasuks otsustanud inimene võtab endalt selle, ja veel rea teisigi. On ju ka näiteks neid vähihaigeid, kes arstidelegi mõistetamatutel põhjustel tervenevad. Aga kui kahe aasta pärast avastatakse ravi?“ Ühe olulise kriteeriumina nimetab ta inimese adekvaatsust otsuse tegemiseks: „Jättes haigusseisundid kõrvale – kui tark ta on ja kas ta annab endale sellest aru. Missugusest haridustasemest või elukogemusest on inimene võimeline eutanaasiaotsust tegema?“
„On kurb kuulata, kui kergelt Eesti inimesed eutanaasiaga nõus on,“ ütles õpetaja Annika Laats, kes üleeilset „Suud puhtaks“ saadet haiglas jälgis ja pärast oma palatikaaslastega arutada sai.
„Et Jumal annab jõu kannatusi kanda, ei ole uskmatule ju argument,“ arutles ta. „Aukartus elu ees võiks aga siiski olla. Rääkides kannatustest põgenemisest kui väärikast surmast, ei mõtle inimene sellele, millise surve alla see paneb teised, kes võib-olla ei ole väga produktiivsed, näiteks puudega inimesed ja need kes oma tööelu on juba lõpetanud. Ega ka sellele, kuidas eutanaasiat pooldades me vabaneme ühiskonnana liiga kergesti vastutusest väetimate ees. Hoolitsemine teiste eest on ju inimese loomuses. Ja ma ei pea siin silmas, et lähedased peaksid ennast katki hooldama. See on meie kõigi vastutus.“
ANDRA KIRNA
