Tuulavere külavanem Ats Abroi usub, et igas inimeses on peidus jumalik säde, kuid selleks, et see ei kustuks, on vaja olla kontaktis loodusega.
Ats Abroi naasis kodukülla 1995. aastal, saades talu tagasi. Külas elab natuke üle 20 inimese, küla kokkutulekul, mida peetakse iga aasta 20. augustil, saab aga sada inimest kokku.
Abroi nime on Torma kirikuraamatus mainitud 1885. aastal talude väljaostmise aegu, mil taluomanikuna on kirja pandud Mihkel Abroi, Atsi vanavanaisa. Ka emapoolsed vanemad on Ats Abroil pärit Torma kihelkonnast.
Esimest korda lahkus Ats kodunt 1949. aastal, kui ta 4-aastase rahvavaenlasena Siberisse viidi. Ära saadeti ema viie pojaga, kellest Ats oli noorim. Kõige vanem vend oli siis 14. Isa oli sel ajal juba Norilskis mulla all.
<span style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial”>Kaheksa aastat hiljem tuli pere Tormasse tagasi, kuid 16-aastaselt lahkus Ats kodunt teist korda. Vabatahtlikult, sest ei soovinud sunniviisiliselt kolhoosnikuks saada. Ta lõpetas Tallinnas kaugõppekeskkooli, õppis pärast vene kroonut Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja töötas psühholoog-kasvatajana nõukogude erikoolides ajal, mil seksi polnud olemas ja suitsiid oli tabu.
Oleme metsarahvas
“Igas inimeses on algselt peidus jumalik säde. Selleks, et see ei kustuks, et see oleks näha ja ka valgustaks, on vaja olla kontaktis loodusega. Kuidas see kontakt täpselt toimub, pole tähtis, aga see on vajalik. Enamasti lähevad eestlased selleks metsa, aga eks linnainimene võib käia ka pargis, kasvõi kord nädalas või kuus. Oleme metsarahvas, ega meil pole asjata kombeks teist metsa saata. Meil olid pühad hiied, kus ei tohtinud oksagi murda. Ma ei teagi, kus siin täpselt need hiied olid. Kui aga minna metsa ja sulanduda loodusega, siis võib juhtuda, et lind istub õlale või pähe…
Inimene, kes tahab ennast proovile panna, mingu metsa, proovigu, kas ta suudab seal ööbida. Muidugi võib minna ka merele või mere äärde või istuda vuliseva oja kaldal. Veevulin puhastab meid, peenenergiad on meie ümber olemas, kuigi me neid ei näe. Kui inimesel on midagi, millesse ta usub, siis on tema selgroog tugev. Igal on õigus uskuda seda, mida ta õigeks peab, kuid kui sügavuti minna, siis mida kaugemale lähed, seda väiksemaks kaob vahe ja kõik teed viivad sihile.
Kui see jumalik säde inimeses sädeleb, siis ta ei eksi, kui see tuhmub, materialism või viha tema üle võimust võtab, siis läheb säde peitu ja inimene eksib. Kui võidelda ainult selle eest, et oleks rohkem raha ja võimu, siis säde kustub.
Inimene on tervik
Jumaliku sädemega inimene loob oma karmat ise. Inimene on tervik: ta koosneb füüsisest, psüühikast ja vaimust. Mida kaugemale vaimu arengus minna, seda selgemini saab näha põhjust. Kui tahta otsida. Kui lähedane inimene sõimab näo täis, siis on ju kergem, kui tean, et ta on endast väljas mõne muu asja pärast. Mind sõimab ta lihtsalt sellepärast, et olin nagu kass, kes jäi jalgu. Inimesed on nagu teemandid, nad lihvivad üksteist, mõnikord aga suruvad terava nuki üksteisele sisse.
Teod on head või halvad, mitte inimesed. Ennast kasvatada on raske, teist kasvatada on võimatu. Kahte inimest — isa ja ema — pole mõtet kritiseerida, vaid neid tuleb võtta kui ilma, mida ei saa muuta. Kõike, mida nad teevad, pole vaja õigeks kiita, aga kritiseerida pole neid hea, sest meie vaim on ise endale vanemad valinud, või oleme me valinud need probleemid, mis selles peres on.
Vanem peab last kasvatama, nagu ta oskab ja suudab, püüdma anda talle küpsust, kui lapse tegelik kasvatamine toimub 3-5 aastani, ülejäänud aeg on juba ümberkasvatamine. Kuni 7-aastane ei tohiks ema mõjuväljast üldse lahkuda.
Üks tähtsamaid asju on sünnimoment ja oluline aeg on juba enne seda. Kas laps võetakse avasüli vastu või on ta kutsumata külaline? Ainult laste pärast koos elamine on aga rumalus, sest kuni kolmeaastane laps võtab kõike õhust.
Elutahe ja usk inimestesse
Meie eluiga mõjutavad paljud psühholoogilised barjäärid, inimese energiakanalid võivad mingil põhjusel ka blokeeruda, alkohol näiteks on levinud blokaad, millega saab ennast järjest tuimestada.
Soomes tulistati koolis juba teist korda. Uudistetoimetajad võiksid olla psühholoogias natuke rohkem kodus. Näidati videot, kuidas harjutas tulistamist. Teismeline, kel mõistust vähem, püüab järele teha. Kui esimest korda poleks reklaamitud, poleks teist juhtumit olnud.
Selge, et jõhkrust rohkem siis, kui ühiskonnas toimuvad murrangulised momendid. Saast tõuseb pinnale, probleemid teravnevad ja inimese tegelik olemus lööb välja. Siberis me mängisime ka lapsed kõik koos, aga kui mingi probleem tekkis, siis olin mina teiste jaoks kohe fashist.
Et hoiakud muutuksid, on vaja näidata midagi, mis oleks väärt, mis oleks väärtus… Kolhoosis oli ka palju erinevaid inimesi, ega nad kõik punased ei olnud, ega nad kõik ei tahtnud teisi maha suruda. Mõtlemised olid väga erinevad. Paljud uskusid ja lootsid, et vabariik tuleb tagasi, aga ainult, et millal…
Alateadvus mõjutab meie käitumist ja kõiki asju, mida me teame, me ei teadvusta. Üks olulisemaid ülesandeid on, et inimene õpiks iseennast tundma. Kogu aeg käest kinni hoida ja valvata ei saa kedagi, see ei vii kuhugi. Tuleb püüda orientatsiooni muuta, enesetapjale selgitada, et see, mis sureb, on kindel osa inimesest, füüsiline keha, mitte kogu inimene. Mis tunne aga jääb lähedastele, kes tõesti hoolivad…
Õnnetule tuleb elutahe tagasi anda ja ohvrile usk inimestesse. Kui seda ei tehta, jääbki ta justkui küürakana käima. Ka süüdlased võivad olla omamoodi ohvrid. Iga inimene sünnib uuesti, kuni ta saab nii targaks, et tal tagasisündimise kohustust enam pole. Aga ka siis võib ta veel tagasi tulla. Teisi õpetama.”
JAANIKA KRESSA
