Eelkõige tänu Astrid Brandmeistrile on saanud raamatukaante vahele Põltsamaaga seotud kunagiste küüditatute mälestused, tema on olnud ka üks saatusekaaslaste kokkutulekute korraldamise algatajaid ja organiseerijaid ning omaaegsesse Novosibirski oblastisse Krasnozjorski rajooni 1949. aastal küüditatute nimekirjade peamine koostaja tollaste kolhooside ja sovhooside kaupa.
Võidujooks ajaga
Kohtume Astridiga Põltsamaa kultuurikeskuses pärast seda, kui tal on lõppenud segakoori Leelo proov. Astrid tunnistab, et laulda on talle meeldinud alati. Lapsena koolikoorides laulmine oli enesestmõistetav. Siberi-aastatel olid aga suuresti just laulud aidanud hinges püsida ja eestlaste omavahelistel kokkusaamistel tuju üleval hoida. Tagasi Eestimaal, liitus ta õige varsti Põltsamaa segakooriga Heli. Nüüd, kui see koor enam ei tegutse, laulab Astrid eakama rahva segakooris Leelo. “On vähemalt kohustus kodunt välja tulla ja võimalus suhelda,” leiab ta.
Kui jutt läheb temale määratud teenetemärgile, avaldab Astrid arvamust, et ju see ikka peamiselt raamatu pärast antud on. Põltsamaaga erineval moel seotud küüditatute mälestusi sisaldav raamat “Elame veel…” ilmus trükist läinud suvel juuniküüditamise aastapäevaks. Raamatu ilmumine on olnud Astridi südameasjaks. Suuresti tema ärgitusel ongi inimesed oma Siberi-lugusid kirja pannud või jutustanud. Astrid kinnitab, et paar raamatut on plaanis koostada veel. Üks on kindel ? järgmine raamat, mille jaoks enamik materjali juba kooski, tuleb peamiselt metsavendadest Põltsamaa ümbruskonnas. “Tahame jätta jälje ajalukku. Me peame seda tegema ja võimalikult kiiresti. Need, kes veel midagi teavad, jäävad ju järjest vanemaks. Jookseme praegu ajaga võidu, sõna otseses mõttes,” ütleb Astrid. “Põltsamaa muuseumi naistega on meil hea koostöö, meie tegemised ju haakuvad. Vilja Rootsilt on tekst ja Rutt Tänav aitas fotosid skaneerida. Ilma nende inimesteta poleks me midagi teinud.”
Mitu tõde
“On vaja rääkida nendega, kes midagi mäletavad. See on tõde, mis tuleb lahti mõtestada. Tõsiselt ei saa ju võtta ei venelaste ega sakslaste arhiivimaterjale. Arhiivid on üldse mitmeti tõlgendatavad. Võtame või selle, milliseid üksteisele vastukäivaid järeldusi on erinevad uurijad teinud Konstantin Pätsi kohta. Metsavendade kohta pole aga arhiivides peaaegu midagi leida,” teab Astrid.
Küüditatute mälestusteraamat “Elame veel…” sai ilmuda tänu Represseeritute Abistamise Fondi toetusele. Loodetavasti toetatakse ka järgmiste raamatute väljaandmist. See, et raamatu vastu on päris suurt huvi ilmutatud, on asjaosalistele endile üllatuseks. “See raamat oli mõeldud rohkem meie endi omastele ja tuttavatele. Kui meid enam pole, siis läheb see arhiivi. Eks siis ajaloolased vaatavad kunagi seda oma pilguga. Meie jaoks on see kõik praegu veel liiga värske,” arvab Astrid. “Praegu loevad ehk need, kes asja sees ei olnud, seda kõike kui seiklusromaani. Tagantjärele tunduvad endalegi paljud asjad põnevad ja mõndagi saab huumoriga võtta. Eks me seal olles püüdsime igal moel ka iseendi ja üksteise tuju üleval hoida. Ega kurvastamise ja halamisega midagi ju kergemaks ei lähe.”
Parem, kui sa ei tea
Astridi arvates pidanuks mälestusi koguma hakkama hoopis varem, nii 30-40 aastat tagasi, kui isad-emad veel elasid ja mäletasid. “Meie olime ju Siberisse minnes lapsed ja nägime asju teistmoodi. Kui ma aga oma isalt kord küsisin, et kas ta teab, kes meid Siberisse saatsid, ütles ta: “Mis sa uurid. Parem, kui sa ei tea.” Olen kindel, et ta teadis,” räägib Astrid. Ajad olid ilmselt liiga rasked, et sellest kõnelda.
Elu on aga näidanud, et kõige vastu hakatakse kunagi hiljem huvi tundma. “Oleme siin oma ühingus omavahel arutanud, et peaks kasvõi koolidesse minema neist aegadest rääkima. Aga koolilapsi ju ei huvita. Praegu tundub olevat selline aeg. Usuõpetus ja küüditamine, mõlema vastu puudub justkui võrdselt huvi. Kui aga liiga palju rääkida, siis tekib kuulajatel tõrge, nii on ju iga asjaga. Nii et jääb loota, et kui tulevikus neid aegu uurima hakatakse, on meistki ajaloo tõepärasuse mõttes abi olnud. Oleme midagi ära teinud.”
Samas tundub kohati kuidagi kurbnaljakas, kui vähe noored siiski lähiminevikku mõistavad. Astrid meenutab üht telesaadet “Meie”, kus Maire Aunaste küsis teismelistelt, et kui tuleks küüditamine, mida nad kaasa võtaksid. Mõnigi vastas täiesti enesestmõistetavalt, et kindlasti mobiiltelefoni ja kondoomid. “Küll nad kord ikkagi inimesteks kasvavad ja elama õpivad,” leiab Astrid. Tema, kes saatuse tahtel on pidanud elu kolm korda otsast alustama, ei arva, et asjad tänapäeva elus just lausa nihkes oleksid ja noored tuleks panna kunstlikult raskusi ületama, et nad elu paremini mõistaksid. Küll aga sooviks ta näha, et tõelisi eluväärtusi rohkem hinnata osataks.
Siberlased omavahel
Alates 1995. aastast on olemas Põltsamaa piirkonna Endiste Poliitvangide ja Represseeritute Ühing. See tähendab, et ühte ühingusse kuuluvad nii kunagised poliitvangid kui ka küüditatud. Teist sarnast ühendust Eestimaal ei teata olevatki. Kuus korra saadakse omavahel kokku, aetakse juttu, hoitakse ennast eluga kursis ja püütakse üksteisele tuge pakkuda. “Me oleme ju väljasurev organisatsioon. Aja möödudes jääb meid ju aina vähemaks ja kokkusaamised lõpevad, aga ma arvan, et kuni meid ka ainult kaks mutti olemas on, võiks ikka kokku tulla,” ütleb Astrid. Sellesama organisatsiooni, eriti selle esimese juhi Peeter Peetsi algatusel on Põltsamaa linnas represseeritutele mälestusmärk, kus saatusekaaslased vähemasti kahel korral aastas, juuni- ja märtsiküüditamise aastapäeval, kokku saavad.
Omaaegsesse Novosibirski oblastisse Krasnozjorski rajooni küüditatud on regulaarselt kokkutulekuid korraldanud juba 1969. aastast peale. Viimastel aastatel on kokku saadud Põltsamaal Astridi kodus. Kui varem kohtuti mitme aasta tagant, siis nüüd juba igal aastal. “Koguneme jaanipäeva paiku meie õue õunapuu alla ja loeme ennast üle,” ütleb Astrid.
Astridi kadunud abikaasa Gustav oli kord töganud: “Sa räägid muudkui siberlased ja siberlased. Mis nad siis nii väga teistmoodi on?” “On jah teistmoodi. Nii palju ju koos oldud ja sant aeg sidus. Ei ole kuulnud, et keegi neist oleks virisenud või et poleks oma eluga hakkama saanud,” on Astrid veendunud.
Ligi kümme parimat aastat
Astrid oli äsja 16-aastaseks saanud, kui ta koos vanematega 25. märtsil 1949. aastal oma talust praegusest Pajusi vallast Luige külast Siberisse küüditati. Ligemale kümme ilusat noorusaastat möödus võõral maal. “Öeldakse küll, et igaüks on oma õnne sepp, aga teinekord pole endal midagi teha,” ütleb ta oma saatusekaaslastele mõeldes.
Just mõned päevad enne küüditamist oli Astrid hakanud pidama päevikut, mida ta Siberis edasi pidas. “Eks seal ikka rohkem noore inimese õhkamised olid,” tõdeb ta nüüd tagantjärele ning arvab siiski, et vähemalt mõne fakti või daatumi puhul on päevikust kindlasti kasu olnud. Päeviku pidamise isu kadus Eestisse tagasi jõudes millegipärast ära. Eks tuli ju asuda kaotatud aega tasa tegema. Astrid asus Tallinna Kergetööstuse Tehnikumis õmblustoodete tehnoloogiat õppima. Edaspidine elu on möödunud Põltsamaal, kuhu isa ehitas uue maja, sest oma kodust tõsteti pere kaks korda välja: esimest korda Siberisse saates, teist korda tegi seda tollane agar majandijuht.
Astridi tööaastad möödusid õmblusvabriku Sangar Põltsamaa osakonnas meistrina ning hiljem, kuni pensionile jäämiseni teeninduskombinaadis. Tema kaks tütart Nele ja Elen on leidnud oma tee ja elavad oma peredega Tallinnas. Lapsepõlvekodust Põltsamaal on neile saanud pigem suvekodu, kus ema Astrid neid pikisilmi ootab. Eriti soojendavad tema südant väikesed lapselapsed Laura ja Jakob.
VAIKE KÄOSAAR
