Kolmapäeva ennelõunal kutsuti maakonnalehe tegijad Arukate Akadeemia korraldatud vestlusringi, kus vaadati tagasi olnule ja piiluti veidi ka tulevikku. Meenutati nii Punalippu kui ka praegust Vooremaad. Tähistame ju sel aastal ajalehe 70. aastapäeva.
„Sellel aastal tähistame eesti keele aasta sajandat ja emakeelepäeva riiklikuks tähtpäevaks kuulutamise 20. aastapäeva. Need tärminid seadis Arukate Akadeemia oma 2019 I poolaasta tähtsaimaks,“ selgitas korraldaja Mai Treial.
„Emakeelepäeva tähistamise algatus tuli Sonda kooliõpetaja Meinhard Laksi eestvedamisel 1996. aastal, luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval 14. märtsil. Meinhard Laksi emakeelepäeva toetuseks kogutud allkirjade hulk oli aukartust äratav, tema ettepaneku alusel algatas vastava seaduseelnõu Riigikogu liige Raoul Üksvärav. Muudatus võeti vastu 1999. aasta 11. veebruaril ja jõustus sama aasta 24. veebruaril, seega tähistati seda päeva riikliku tähtpäevana esimest korda 1999. aasta 14. märtsil. Mul on olnud au olla selle seaduse vastuvõtmise ajal Riigikogu liige ja hääletada selle poolt,“ sõnas Treial, kes on varem korraldanud emakeeleteemalisi arutelusid ka Kambjas ja koos Meinhard Laksiga Sondas ja Jõgeval.
„Juba jaanuarikuus toimus meil avaüritus – mõtisklus emakeele austaja ja elushoidja, Jõgevamaalt pärit Anu Jänesega, kes tutvustas oma kahte seni ilmunud teost: „Õuekummelist kaduvikku“ ning luulekogu „Kord olen sirelisuru“. Tema armastus ilusa emakeele ja oma kodupaiga vastu tuleb eriti esile tema esikluulekogus „Kord olen sirelisuru“. Anu Jänes valutab hinge, et eesti keel säiliks, kõige ilusamana, puhtana – tõelise emakeelena.
Et meie maakonnaleht on eesti keele saja aasta jooksul 70 aastat, ja emakeelepäeva 20 aastat meie emakeelt hoidnud ja kandud, tekkiski selline mõte,“ põhjendas Treial.
Kõik vead loeti üles
Olgugi et kõik kutsutud lehetegijad ei saanud vestlusringis osaleda, aitasid lugusid meenutada endised ja praegused ajakirjanikud Hilje Puusepp, Tiina Siimets, Anne Mihhailov, Ülle Lääne, Tiit Lääne ja Kerttu-Kadi Vanamb. Neist igaühe algus on maakonnalehes olnud eriline.
„Ajakirjanikutöö 30 aastat läksid kiiresti. Seltskond oli hea ja kõik olid omavahel sõbrad, võtsime kõik koos otsuseid vastu ning iial ei astunud me üksteise vastu,“ meenutas Hilje Puusepp.
„Praegune Vooremaa, toonane Punalipp, kus mina tööle asusin, oli mu esimene ajakirjanduslik töökoht. Tulin tööle aastal 1975 korrektorina. Mäletan, et vanemad kolleegid hoiatasid, et mingil juhul ei tohi teha koledaid poliitilisi vigu, kus võib välja lugeda midagi solvavat meie partei ja valitsuse aadressil,“ meenutas Tiina Siimets oma algust.
Nii leidis peatoimetaja Hugo Alter tihti tee parteikomiteesse aru andma. „Ükskord tuli ta sealt tagasi ja ütles, et sai minu pärast pahandada, sest olin lehes kirjutanud, et Eesti rahvas on alati töökas olnud,“ meenutas Hilje Puusepp.
Kuid nii nagu iga noor ajakirjanik, maadles ka Tiina Siimets omal ajal teemadega, milles ta veel päris kodus ei olnud. „Oli vaja kirjutada komsomoli noortebrigaadidest lugu. Tuli minna põllule, kus olid haagised ja traktorid. Aga olin linnatüdruk, kes midagi sellest asjast ei teadnud, aga kuidagi tuli olukorrast välja tulla,“ meenutas Siimets. Kuid ajakirjanik leiab alati viisi, kuidas raskest olukorrast võitjana väljuda. „Torma lähistel töötas tore noormees Ülo Lemsalu. Temalt polnud piinlik küsida, mis masinatega tegemist on,“ muigas Siimets, kes loo kommunistlikest noortebrigaadidest siiski kokku sai.
„Mul oli komme, et lugesin intervjueeritavale loo ette, et ei tuleks rumalaid vigu ja tekst saaks enam-vähem õige,“ meenutas Siimets.
Ka Anne Mihhailov tuli Punalippu esmalt korrektoriks. „Viis aastat tegin korrektori tööd ja kui järele mõtlen, siis arvan, et olingi rohkem tehnilise poole töötaja. Aga kirjutasin ka, sest Hugo Alter ütles alati, et artikleid tuleb kirjutada. Lõpuaastatel õpetas Herbert Sööde mulle tegevtoimetaja töö selgeks, siis tegin ka seda. Mulle mu töö väga meeldis ja tegin seda innuga,“ meenutas Mihhailov.
Seda, et töö oli kiire ja pingeline, mäletab ka tema. „Jooksime pidevalt toimetuse ja trükikoja vahelt. Käsikirjad tuli läbi lugeda, siis nad toimetada masinlattu, sealt edasi läksid need käsilattu, seal tehti tõmmis ja siis hakkasime, meie, korrektorid, seda lugema,“ meenutas Mihhailov.
Kuidas sai auk toimetuse põrandasse?
„Aastaid töötas meil asetoimetajana Ants Paju, kellel oli toimetuses ruumi vaja. Meil oli suurem koosolekute ruum, mis tehti vaheseinaga pooleks. Ühele poole taheti panna Ants Paju ja teisele poole korrektorid. Me ei olnud sellega nõus, sest vaja oli liikuda. Viimaks jõuti toimetuses nii kaugele, et põrandasse tehti auk, mille kaudu sai trükikojaga käsikirju ja toimetusi edasi-tagasi saata,“ meenutas Mihhailov naerdes.
Kuid veider auk põrandas polnud ainus eriskummaline detail. Nii armastasid toimetuse liikmed eriti ahjukartuleid. Neid, muide, valmistati otse toimetuse köögis, sest maja oli ahiküttega.
Soov millegi uue järele tõi ka Ülle Lääne tööle Punalipu toimetusse. „Olin viis aastat olnud õpetaja ja tahtsin teistsugust elu, mille ma ka sain. Minu kõrval olid sellised korüfeed nagu Gunnar Isotamm, Herbert Sööde ja Hugo Alter,“ meenutas Lääne.
Seda, et Hugo Alter märkimisväärselt palju aega parteikomitees seletusi andes veetis, meenutas ka tema. „Hommikuti läks Alter partei rajoonikomiteesse, andis aru, tuli tagasi ja siis saime kõik oma pattude eest. Hea oli see, et Herbert Sööde oli väga tugev tegevtoimetaja, kes suutis suuremaid apse vältida. Minu võttis ta ette sellega, et olin julgenud ühes artiklis kasutada sõna „küüditama“. Õnneks ütles Herbert, et see mingil juhul ei sobi ja nii sain selgeks, et tegelikult asustati inimesi ümber,“ meenutas Ülle Lääne, kes 90ndate teisel poolel, täpsemalt aastatel 1995–1996 töötas ka Vooremaa peatoimetajana.
„See oli pingeline ja pöördeline aeg, tegime palju muutusi. Need peegelduvad ka praegu lehes, näiteks kolm korda nädalas ilmuv leht, lastenurk ja külgede temaatiline jaotus. Muutusi kiideti ja laideti, kuid see kuulub ajakirjanikutöö juurde,“ selgitas Lääne.
Tiit Lääne alustas oma ajakirjanikutööd Punalipus, kus lisaks parteikomitee kõikenägevale silmale, oli veel teisigi eriskummalisi juhtumeid. „Iga lehekülg läks eraldi alla trükki ja peatoimetajal oli nurgapitsat, mille ta pidi küljele lööma ja kirjutama juurde, et lubab trükkida, lisaks juurde kellaaeg ja allkiri,“ meenutas Tiit Lääne. See oli vajalik, et juhul kui lehes vead on, ei saa peatoimetaja vastutusest taganeda.
Spordiga sõber olev Tiit Lääne alustas aga ajakirjanduslikku teed hoopis põllumajandusajakirjanikuna.
„Kirjutasin sellest, mis toimus sovhoosides ja kolhoosides, aga tasapisi hakkasin sporti kajastama. Kirjutasin pika loo Eesti kuulsaimast laskurist Elmar Kivistikust kui 14kordsest maailmameistrist. Tema maailmarekordi ületas NSV Liidu laskur Bogdanov alles 1954. aastal.
Peatoimetaja asetäitja Gunnar Isotamm kutsuti loo pärast KGB ülema juurde. Nad olid vaielnud, kui hea laskur Kivistik ikkagi oli, sest rekord pidas vastu 17 aastat. KGB ülem oli nimelt öelnud, et nõukogude sportlased oleksid rekordi ammu ületanud, aga vanasti olid märklehed palju suuremad ning nõukogude sportlased pidid märksa väiksemasse märklehte laskma,“ meenutas spordiajakirjanik.
Kuidas Hugo Alter Tallinnasse unustati
Kuna Perioodika Liit haldas kõiki rajoonilehti, tähendas see peatoimetajale tihti Tallinnas käimist. „Tallinnas käis tookord Hugo Alteriga autojuht Ivo, kes oli üsna hajameelne noormees,“ meenutas Tiit Lääne.
„Alteril oli pikk päev ja palju asjaajamisi. Lõpptulemus oli see, et Ivo ootas ja ootas, ühel hetkel ei saanud ta ise ka aru, miks ta ootama peab ning sõitis ära Jõgevale. Siia jõudes tuli meelde, et ta unustas peatoimetaja Tallinnasse. Aga kuna telefone polnud, oli Alter sunnitud õhtul rongiga Jõgevale tulema. Järgmisel päeval oli toimetuses veidi karjumist, aga sellega asi lõppes.“
Kuid lisaks lehe tegemisele, olid toimetusel ka muud asjaajamised. Näiteks käidi Sadala kolhoosis kartuleid võtmas ja metsa istutamas. „Punalipu toimetus käis ka Jõgeva haigla ehitusel. Kuna meil oli vana eestiaegne ahiküttega maja Piiri tänava nurgas, pidime ise ka puid tegema. Tavaliselt tulid suured puukoormad talvel maja ette, aprilli lõpus saagisime ja lõhkusime, kevadel ladusime riita ja nii oli terve järgmine talv hooleta,“ meenutas Tiit Lääne.
Olgu mis oli, kuid pöördelised ajad on maakonnalehe toonud tänasesse. Ning kõik vestlusringis osalejad tõdesid kui ühest suust: ajakirjanikuks olemine oli üks vägev amet koos vägevate inimestega.
KERTTU-KADI VANAMB
